Hallist hiirekesest Lõvikuningannaks

ehk: kuidas tõrjutud ja kiusatud tüdrukust sai liider.

Tänase päeva kõige hingeminevamad kirjutised pärinevad Karikate Emandalt ja Katilt. Arvasin, et mõned haavad on juba ammu armistunud ja eks nad ole ka, aga kui puudutada, hakkavad siiski tuikama.

Olin sünnipärase puudega laps. Näha midagi ei ole ja kes ei tea, ei pruugi märgatagi. Lasteaias ma ei käinud, omaealisi lapsi lähikonnas ei olnud ning suhtlemisringiks seega enamasti täiskasvanud. Õppisin varakult lugema ja arvutama. Mängida tuli üksi, eelistasin sellele raamatuid. Joonistama, voolima, võimlema mind keegi ei õpetanud.

Kooliminek oli seega tohutu muutus. Ühtäkki 30 kisava, sebiva, sekeldava väikese inimese hulka sattumine poleks ehk niiväga rööpast välja löönudki, aga mul oli peale kõige muu veel igav - paljud õppisid alles tähti, mina lugesin juba seiklusjutte. Esimene õpetaja sattus olema vanem proua, õpetajana töötanud juba enne sõda. Aga seda, et keegi võib olla teistsugune kui tema harjunud, ei suutnud ta lõpuni mõista. Selle asemel, et minu puuet aktsepteerida ja ka teisi lapsi sellesse loomulikult suhtuma panna, oskas ta mind pidevalt naeruvääristada ja lolli olukorda panna. Sageli sain riielda asjade eest, milles ma tegelikult süüdi polnud.

Kuna olin kodune laps, ei teadnud ma ka seda, mis on valetamine, võtsin kõike, mis mulle räägiti, puhta kullana. Samal põhjusel tekkis ka konflikt esimese pinginaabriga - ma lihtsalt ei tabanud ära, kes tõtt räägib ja kes mitte.

Kuidas õpetaja ees, nii lapsed järel. Mida kõike tehti, pole enam mõtet kirjeldadagi. Nutta sain palju, see aga teadagi kutsus esile uued kiusamised. Kaitset ja mõistmist ei leidnud üheltki õpetajalt, aga ka mitte kodust - vanemad lihtsat ei osanud endid minu olukorda panna, pealegi nende kooliajal sellist tagakiusamist veel polnudki.

Peab ütlema, et vanemates klassides olukord paranes, kas tuli teistel mõistust juurde või karastusin ma ise, kes teab. Õppimisega polnud mul kunagi probleeme, ainuke nöökija oli vene keele õpetaja (praegu tuntud kasvatusteadlane). Aga teda ei mäleta meie klassist keegi hea sõnaga.

Keskkoolis olin niipalju targem, et tõmbasin tola maski ette ja peitsin ennast selle taha nii edukalt, et sain kõigiga normaalselt läbi. Tõeline muutus tuli aga kõrgkoolis. Siiani ei tea, kuidas või miks, aga ühtäkki olin rühmas tunnustatud, minu käest küsiti nõu, minu arvamust aktsepteeriti, mind võeti liidrite hulka.

Edasine oli juba lihtne. Täiskasvanud inimesed suutsid mind võtta sellena, kes olen ja nii kadusid ka kõik minu kompleksid. Enesekindlus kasvas, tasapisi hakkasin ise uusi ideid pakkuma (ja need võeti vastu!), leidsin koha, kus sain tegelda asjadega, mis mulle endale olulised on. Nüüd - ma ei ole kunagi teadlikult mingit juhtivat või liidrikohta taotlenud, kõik on ise tulnud. Inimesed, kes mind ümbritsevad ja asjad, millega tegelen - need on minu jaoks tähtsaimad maailmas. Ma tean, millest räägin ja ilmselt on see ka põhjus, miks mind kuulda võetakse.

Ja huvitav küll - needsamad koolikaaslased, kes kunagi mu elu põrguks tegid, sundides mind läbi käima tulest, veest ja vasktorudest, on praegu mu väga head sõbrad.