Helistasin emale...

... et sünnipäevaks õnne soovida. Miks ma ise kohale ei läinud? Lihtsalt sellepärast, et ema pole praegu koduski. Ja kuna pool peret on niikuinii mööda maailma laiali, tuleb pidu veidi hiljem.

Ema on mul üks kange eesti naine. Sõjajärgsetel aastatel tööd teinud ja õppinud, lapsi kasvatanud - küllaltki rangelt, pean ütlema. Ega minu emale vastu vaielda eriti ei andnud, jutt oli lühike ja konkreetne. Aga mille eest ma väga tänulik olen nüüd tagantjärele - ema ei lasknud mind panna puuetega lastele mõeldud erikooli, kasvatas mind nagu tavalist last. Eks sel pinnal vahel konflikte oli, mina ei tahtnud aru saada, miks minult sama palju nõutakse kui teistelt, võiks ju vahel kergemalt läbi saada.

Lapselapsed aga on saanud nautida vanaema hellitusi, soojadest kinnastest-sokkidest rääkimata. Nüüd mõnuleb juba neljas põlvkond (mis kohe-kohe lisa saab).

Ema tervis ei ole enam kõige parem, aiatööd ta enam teha ei jaksa, käsitööd on ka kõvasti vähemaks jäänud. Mis aga ei muutu - minul on kohustus pidevalt emale lugemiseks head-paremat otsida.

Ja kui kokku saame, siis võtan kaasa selle sügise viimased mirdid ja krüsanteemid - ema lemmiklilled.