Astus täna bussipeatuses minu juurde kõrgendatud meeleolus meesterahvas.
"Kas oled üksik naisterahvas?"
"Mis siis?"
"Kas ei tohi küsida?"
Einoh, küsida võib kõike, aga ma ei pea ju vastama.
"Kas tuleksid minuga kohvikusse tassi kohvi jooma?"
"Tänan, ei soovi."
"Ei hooligi? Kummast siis, minust või kohvist?"
"Karta on, et mitte kummastki."
Valetasin - kohvi võin endale liitrite kaupa sisse kallata.
"No sa ju nii kena ja mõistlik naisterahvas ometi..."
Tänan komplimendi eest, aga ei ole huvitatud.
Bussis üritas kõnealune meesterahvas kangekaelselt minu kõrvale istuda. Ei õnnestunud. Kui välja astusime, küsis veelkord: "Äkki siiski tuled?" Ei läinud.
Ega ma nüüd ometi oma elu õnnele selga ei pööranud?
1 kommentaar:
Oh sind! Seda ei saa iial enam teada, millest ilma jäid :P
Mulle tehti abielu ettepanek, sest talle meeldivat ka kartulipuder nagu mulle - seega sobiksime kokku :D
Mõistus tule koju!!!
Postita kommentaar