Sügismasendus on siis minuni jõudnud. Ja kohe täiega. Juba mitu-mitu aega käib kõik närvidele, olen õelaks muutunud, avastan ennast mõtlemast, ütlemast, tegemast ja kirjutamast asju, mis mulle tavaoludes üldse omased ei ole. Ise ka ei saa aru, kuidas teised mind veel välja kannatada suudavad.Eilseks oli mul kokku lepitud ühe vana sõbraga, et ta helistab mulle ja lähme koos välja sööma. Ma isegi ei planeerinud eilseks mingeid suuremaid tegemisi, sekeldasin niisama. No ei helistanudki. Pettumus oli seda suurem, et tegemist on inimesega, kelle õla ma ilma igasuguste süümepiinadeta oleksin võinud märjaks nutta. Tegin siis endale ise süüa, aga ei maitsenud. Näksisin veidi ja läkitasin suurema osa koera kaussi.
Täna kohtusin paari hea tuttavaga, kellel samuti üsna masendavad uudised. Kuid imelikul kombel hakkas nendega rääkimisest kergem. Koju tulnud, otsustasin tegelda vana hea tööteraapiaga. Sain üht-teist tehtud ja eluisu hakkab tagasi tulema.
Tööteraapia jätkub homme - uueks nädalaks on vaja end kokku lappida.
4 kommentaari:
Huvitav , mina ka mõtlein, et tööteraapia on ainus väljapääs mõnikord, kui kõik teised ära langevad.
:-)
OO, Sa oled blogi kujundust muutnud. Üks teraapia vorme ongi välimuse ja välise muutmine. Näiteks teed endale uue soengu või meigi. Või tõstad toas mööbli ümber.
Läheneb (rahvakalendri järgi juba käes)hingede aeg, mis on üldse sünge ja pime.
Eelmine kujundus oligi liiga roosa, hakkas mul endal juba silmadele.
noh jätsin sjgelle blogisse yhe mõtte, sobiks see sullegi :)
Postita kommentaar