Kati kirjutab matusemeeleoludest ja Ramloff rituaalidest meie elus. Tegu on väga delikaaatse teemaga ja niipalju kui on inimesi, on ka arvamisi.Aga räägiks asjadest ka praktilise poole pealt.
Esiteks - Eestis ei ole olemas seadust, mis määraks, kuidas inimese maiste jäänustega tuleks käituda, st. ei ole üldse kohustust surnut matta. See teeb võimalikuks sellised asjad nagu õnnetuseohvrite laipade vedelemise õnnetuskohal veel tunde hiljemgi (viimane juhus paari päeva tagant Tartus, kus roolis kokku kukkunud bussijuhi surnukeha ei suudetud tänavalt ära toimetada), lähedaste tuhaurnide hoidmise kodus kaminasimsil või kapi otsas (ja see ei ole keelatud), veel enam - krematooriumis seisavad tuhaurnid riiulitel nädalate, kuude, isegi aastate kaupa ja keegi ei tunne nende vastu enam huvi.
Õnneks on meie traditsioonid veel niivõrd elujõulised, et enamus lahkunutest saadetakse väärikalt viimsesse puhkepaika. See võib tunduda jõhker, aga eelkõige on matus oluline neile, kes maha jäävad, on osa leinatööst.
Kas ilmalik või kiriklik ärasaatmine - seegi on tunde küsimus. Ja kui keegi tahab oma lähedast hoopis ise ja omal viisil saata, on seegi õige. Et matusebürood seda eriti ei toeta: siin on eelkõige psühholoogiline probleem - leinajale võib niisugune asi üle jõu käia. Matusetalitaja on siiski inimene väljaspoolt, ta suudab neutraalseks jääda ja olukorda kontrolli all hoida. Et talitusel kõnedes igasuguseid kurioosumeid kuulda saab, on muidugi lubamatu. Talitaja peab leinajatega vestlemiseks piisavalt aega võtma, endale taustsüsteemi selgeks tegema ja ei tohi rääkida stiilis: mina arvan, et....
Kuidas matusel käituda, kas oma tundeid võib välja näidata? On mõned kirjutamata reeglid küll, näiteks see, et lahkunust ei räägita halba, et sugulaste ja tuttavate erimeelsused jäetakse selleks päevaks kõrvale. Aga mõtlemine, et mida teised meist (minust) arvavad, on ka ajast ja arust, nagu ka jutt, et ole tugev, ära nuta, see ju loomulik elu osa. Leinajail on õigus kõigile tunnetele. Kui ikka tahad nutta, siis nuta, ja kui tahad rääkida lahkunust lõbusaid ja häid asju, mis naerma ajavad, siis räägi ja naera.
Kas võtta lapsed kaasa või mitte? Aga miks mitte? Need, kes ütlevad, et lapsed ei saa midagi aru ja on ainult jalus - nende endi arusaamades on midagi paigast ära. Lapsed saavad asjadest väga hästi aru, kui neile seletada lihtsalt ja loomulikult, mis toimub.
Mida selga panna? Möödas on need ajad, kus matusele tohtis minna ainult pealaest jalatallani musta riietunult. Meie põhjamaine tagasihoidlikkus eeldab siiski soliidsemat riietust, kärtsud värvid torkavad silma. Aga miks ka mitte, kui nii õige tundub.
Palju sõltub kohalikest traditsioonidest ja kommetest. Eestimaa eri piirkondades võivad erinevused olla üsna suured. Ning tänapäevasel piiride kadumise ajastul võime me üha sagedamini sattuda matusele hoopis teistsuguste kultuuritraditsioonidega paikadesse. Siis on mõttekas enne natuke uurimistööd teha ja kohalikke kombeid endale selgitada. Ja alati aitab vana nipp - jälgida ümberolijaid ja järgida enamuse käitumist.
8 kommentaari:
Ma mõtlesin, et minu teada on meil Eestis mingi seadus sel teemal, aga suutsin ainult leida, et 2004 aastal planeeriti teha kalmistuseadus ja kõik arutasid selle eelnõu üle, aga seadust ennast vist vastu ei võetud. Ma olen nagu midagi kuulnud, et meil ei või inimesi näiteks oma aeda matta ja tuhka pole lubatud ka merre visata, aga mul pole aimugi, milliste seaduste järgi.
Sorry, et ma nii pragmaatiliselt sensitiivsele teemale lähenesin.
Sirjel on õigus, surnukeha käitlemine on EV-s seadusega regueeritud... erinevate ministrite erinevad määrused reguleerivad surnukeha hoidmist, vedamist, matmist jne... muuhulgas on sätestatud ka nt tervisekaitsenõuded surnukeha käitlemisel... ja palju muud...
nende eeskirjade rikkumine on karistatav kehtiva karistusseadustiku alusel, milles nimetatud teemale on pühendatud lausa eraldi jagu nimega "Surnuvastased süüteod"...
levinumad surnuvastased süüteod on karistatavad järgmiste paragrahvide alusel:
§ 148. Laibarüvetamine
Inimese laiba tükeldamise, matmata jätmise või muu üldtunnustatud tavadele* mittevastava kohtlemise või laiba varguse eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
§ 149. Surnu mälestuse teotamine
Matuse- või muu surnu mälestamise tseremoonia takistamise, haua või muu viimseks puhkepaigaks tunnistatud koha või surnule püstitatud mälestusmärgi rüüstamise või nimetatud kohtadest eseme varguse eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
*üldtunnustatud tava - tegu või tegevus, mida peab sobivaks ja õigeks keskmine arukas inimene...
Nende ministrite määrustega on see häda, et erinevaid määrusi saab erinevalt tõlgendada ja paraku seda tehakse ka. Tavainimene leiab ühe määruse ja arvab, et peab olema nii, siis näidatakse talle mingit teist määrust, et ei ole ikka päris nii. Laiba- ja hauarüvetamise eest on alati võinud karistada, selles on Martal õigus. Kalmistuseadust jah ei suudetud vastu võtta, aga oleks vaja küll.
täpsustus: EV-s on surnu matmine või tuhastamine ääretult kohustuslik ja seda siis veel ettenähtud korras... ja on olnud seda umbes aegade hämarusest alates...
minu meelest on suht raske tõlgendada valesti seaduses kirjas olevat lauset "Surnukeha matmata jätmine on karistatav kuni üheaastase vangistusega."
Kukupai, nagu ma aru saan, oled sa ise kirikutööl ja vist ka matad?
Kas sinul pole ise matuste läbi viimine tekitanud mingit võõrandumist matuserituaalist kui sellisest.
Minul on sellest ajast, mil ma matuseid läbi viisin, nüüd juba varsti 20 aastat möödas, aga peale kaht aastat kirikutööd ei suuda ma enam matustel nutta, ega ausalt öeldes ei tunne üldse eriti midagi, isegi siis kui maetakse mulle väga lähedast inimest.
Kadunut silmas pidava poole neutraliseerib maailmavaade, milles ma näen elu kui pidevate kehastumiste protsessi ning sellisel juhul on ka matus ajutine peatus teel. Selle poole, mis leinajaid puudutab neutraliseeris aga kaks aastat kirikutööd jäägitumaks ära, ma olen täielik kõrvaltvaataja, kes mõtiskleb ratsionaalselt rituaali detailide, kommete jne üle. Parim, mida suudan tunda, on tolle lahkunu hinge hõljumist leinajate kohal, aga see on pigem ülev ja pühalik, kui kurb teema.
Ramloff, minu juures on matuse juures oluline, et see aitaks leinajaid ja rituaal selles mõttes on üks vahend aitamiseks. Võõrandumisest - ei, ma ei tunne nii. Muidugi, kuna ma asjast ehk rohkem tean, võib see nn professionaalne kretinism välja lüüa, aga püüan end korrale kutsuda. Kirikutöö on andnud kindluse, et surm ja matus ei ole maailma lõpp, on midagi enamat kui see, mida meie näeme ja tunneme. Ja olgu öeldud ka see, et mõnigi kord on mul olnud üpris raske pisaraid tagasi hoida. Aga inimesi ei aita see, kui sa nende kõrval ohid ja oigad et oh sa vaeseke, vaid hoopis see, et sa oled olemas kui ta sind vajab.
Rituaalidel on kriisiolukorras oluline roll - need aitavad kriisi ületada.
Jah, see kriisi ületamise abi on tõesti rituaali juures oluline teema.
Tead, pitsikese Kavkazkij Plennikuga oli imehea Sinuga rääkida.
Vaatasin pilta, näen matustel ära ulutult välja nagu iseenda vanaema. Aga koorem sai välja nutetud ja Notsu ei ole oma tuhande küsimusega saabunud. Ilmselt sai ta samal nädalal tital külas olles kätte teadmise Algusest ja hiljem vanadusest ja Lõpust.
Igatahes peaks olema mõni seadus, mis keelaks ühel Tallinna ilmalikul lugejal erialase töötamise.
Postita kommentaar