Kas see: "Tee teistele seda, mida tahaksid, et nad sulle teeksid" või: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et nad sulle teeksid"?Täna on lõikustänupüha. Erilist tunnet küll pole, pole aastaid isegi mitte potipõllundusega tegelenud (maitsetaimed ja paar marjapõõsast ju ei loe). Ilm muutus ka halliks ja kõledaks, metsaminekuks puudub ka isu. Selle asemel istusime mõnusa seltskonnaga kohvitasside ümber, küünlad laual põlemas, näksisime perenaiste tehtud head-paremat ja filosofeerisime eelmainitud küsimuse üle.
Enamus pooldas esimest lähenemisviisi, mina ja paar sõpra veel kaitsesime kangekaelselt teist. Kuigi - ka esimese lähenemise pooldajate argumendid olid vägagi head.
Ma ju tahan, et minuga ollakse viisakas ja heatahtlik, tahan, et mulle tehakse väikseid teeneid, mind hoitakse ja armastatakse. Loomulikult pean ma teistesse suhtuma samamoodi.
Aga - ma ei taha, et mulle valetatakse, öeldakse halvasti, et mult varastatakse, mind taga räägitakse, röövitakse, lüüakse ja palju muud. See eeldab, et ka mina ei luba endale sellist käitumist kaasinimeste suhtes. Kui igaüks jätaks tegemata kõik halva, oleks ju ka palju parem elada.
Nojah, aga kui koju tulin, käitusin just esimese viisi kohaselt - tuba oli külm, kütsin ahju, perel kõht tühi, tegin süüa, ja kuna Sjgelle ajas pannkoogiisu peale, küpsetasin kuhja pannkooke ka, mis praeguseks peaaegu kõik söödud on.
Millist lähenemisviisi peate õigeks teie?
8 kommentaari:
Mõlemad lähenemisviisid on õiged, eelistusi küll pole.Mulle sobib kõik, mis teeb elu õiglasemaks.
Olen kindlalt selle teise pooldaja. Esimese häda on minu meelest selles, et sellega saab põhjendada ka millegi pealesurumist. See, mis minu jaoks on hea, ei pruugi olla hea teise inimese jaoks ning nii võin ma oma head teisele vägisi pakkuma hakata.
Kumbki pole eriline kuldreegel. Inimestel on erinevad arusaamad, maitse-eelistustest rääkimata.
Ei pea küll silmas pannkooke, aga olgu need siis puust ja punased kui nad nagunii päevakorral on:
Mina nt söön pannkooke vabatahtlikult korra-kaks aastas ja kui keegi, kellele need hirmsasti maitsevad, hakkab mulle neid suures heasoovlikuses iga nädal tegema... võeh, vastik.
Ja et mulle endale ei maitse, siis teistele ka ei tee, kuigi tulevad hästi välja?
Wild, Sinu pannkoogireegel läheb kindlalt teise lähenemise alla ju :)
Siis läheb, kui ma enam ei tee, aga ma olen ju piisavalt õel tegemaks teistele asju, mis on vastikud ja mida ei taha, et mulle tehtaks.
Mina pooldan teist lähenemist, sest ma olen seda rohkem kuulnud ja sellega harjunud.
Siia võiks veel lisada: nagu sina külale, nii küla sinule. Ehk siis Sina mulle- mina sulle-põhimõte.
Tegelikus elus kehtib rohkem isikliku kasusaamise skeem: teen seda, mis mulle on kasulik.
Olen sama meelt mis Ramloff, põhjus ka täpselt seesama.
Ise olen tavaliselt kasutanud teist varianti. Kui on taunitud negatiivsete sõnumite edastamist, siis olen vastukaaluks ka esimest kasutanud, aga teine on ikkagi kuidagi harjunum ja suupärasem.
Ja Ramloffi põhjendus on loogiline...
Postita kommentaar