Arutasime siin, et meil on kohe varsti sibiautot vaja, lampkast kole täis. Sellega seoses tuli meelde lugu, millele ma siin kunagi varem vihjanud olen, aga mis senini ära rääkimata jäänud.Aasta oli siis 1951. Meie maja ja hoovimaja olid tollal jagatud väiksemateks korteriteks, ühes elas pererahvas, ülejäänud said välja üüritud. Seda korterit, kus praegu minu köök on, rentis Laskurkorpuse kindral J. (täisnime ei tohi ju kirjutada, kes teab, kust mõni pärija veel välja kargab!).
Kenal suvelõpu laupäeval kutsus ta endale külla kindralid L. ja V. Võeti viina, hammustati sakummi peale ja aeti juttu. Paratamatult saabus moment, mil looduse kutse üpris võimsaks muutus. Kemmerg asus aia taganurgas. Üks meestest läks sisse, kaks jäid õuele jalgu sirutama. Kas läks ooteaeg pikaks või mis, aga härrad leidsid, et peaks perenaise marjapõõsastelt matti võtma. Järsku aga avanes pererahva uks ja perenaine käratas õige kurjalt peale. Ehmatusest ja piinlikkusest ei osanud kindralihärrad muud teha, kui kemmergusse kolmandale mehele seltsiks tormata. Kolme koguka tegelase raskusele aga ei pidanud kemmergupõrand vastu, käis kõva raks ja plarts!
Härrade õnneks oli lampkast poolenisti täis, nii et nad ainult vööst saadik sisse vajusid. Kuidas nad sealt välja vinnati, sellest ajalugu vaikib. Järgmisel, s.o. pühapäeval, kuivas igatahes kolm paari lampassidega pükse nööril.
Esmaspäeval komandeeriti sõdurpoisid uut kemmergupõrandat tegema. Töö oli aus, põrand pidas vastu kaheksakümnendate keskpaigani, kuni me selle ajaloolise kemmergu hoopis ära lammutasime (ärge nüüd muinsukaitsele kaebama jookske!)
Sellest sündmusest ajendatuna kirjutas kõrvalkorteris elanud noorkirjanik lugulaulu "Kolm kindralit s*** sees, lampassidest rääkimata", mis paraku pole säilinud. Lugu ise aga kuulub meie perekonnakroonika kullafondi.
4 kommentaari:
Hea lugu, kuigi midagi koledamat ei oskakski välja mõelda, kui sita sisse uppumine.
Siin meenub mulle ka üks tõestisündinud lugu, kus üks laps kukkus settekaevu ja olekski sinna jäänud, kui kaksikvend poleks otsima hakanud. Kaev asus muust elamisest kaugemal.
Variantidena võiks veel meenutada rahakoti või mobiili kukkumist vetsupotti.
See oli vaid naljakas.... mulle meenub tõeliselt kole lugu, millest SL Õhtuleht kirjutas, kui välikempsu s... seest leidis üks mees imiku,sest oli sealt alt kuulnud lapse nuttu.... imik olevat ellu jäänud.
Seda imikulugu ma mäletan ka, tegemist oli vastsündinuga, ema olevat sünnitanudki kempsu. Täiesti üle mõistuse asi oli jah.
Täpseid andmeid poleks vist ilus nimetada ja ega mälestus ka ilus pole, aga muigama ajab siiani. Nimelt kukkus üks postiljon sohvoosi avalikku kuivkäimlasse, ning et ta kubatuur oleks au teinud igale raskekaalu maadlejale, siis oli tema kätte saamiseks tarvis traktorit.
Aastaid hiljem oli ta ametit vahetanud ning nn putkamajanduse alguses sattunud müüjaks bussipeatuses asuvasse kondiitritoodete putkasse. Võite ise arvata, kas ma käisin sealt saia ostmas.
Postita kommentaar