On küllalt palju elukutseid ja ameteid, mis seotud teiste inimeste aitamisega. Abivajaja eeldab, et aitaja on sel hetkel ainult tema päralt, tegeleb ainult tema probleemiga, süveneb sellesse põhjalikult ja pakub välja toimivaid lahendusi. Teda ei huvita ja ei peagi huvitama, et ka aitajal endal võib olla muresid, et ka aitaja elus on hetkel mingi kriis, mis teda öösiti magada ei lase.Aitaja omakorda peab suutma enda probleemid kõrvale jätta, peab ennast asetama abivajaja kohale ja lähtuma tema huvidest. Suurim viga, mida aitaja võib teha, on enese murede peegeldamine abistatavale, tema probleemide kaudu enda omade lahendamine.
Samas on sageli olukordi, kus abivajaja mured hakkavad kummitama, hakkavad peegelduma enda elus ja tegevuses. Ja üsna tihti ei saa nendest ka kellelegi rääkida, ei saa oma mõtetele ja soovitustele veel kellegi kinnitust ja heakskiitu otsida.
Piltlikult öeldes vajab aitaja mingit põõsast, kuhu saaks võõrad mured maha raputada - ja ka vastupidi, enda omad mõneks ajaks sinna hoiule panna. Vajab ka toetavat õlga, mille najal end aeg-ajalt tühjaks nutta, ilma et peaks midagi seletama või põhjendama. Vajab kinnitust, et ta suudab, et ta on tubli ka siis, kui endale nii ei tundugi. Vajab teadmist, et ka siis, kui lained üle pea kipuvad käima, ei lasta teda uppuda.
Kust sellist "põõsast" ja õlga leida?
2 kommentaari:
psühholoogidel, nii palju kui mina tean, on see asi lahendatud superviisorite süsteemiga. ehk siis igal nõustajal on omakorda nõustaja, kellega töiseid kaasusis arutada ja enda seisundit analüüsida.
kui sellist elukat ametlikult ette poel nähtud, on muidugi üks võimalus lihtsalt ise endale hea nõustaja otsida. võib olla, kui hästi põhjendada, annab arved pärast tööandjale esitada.
Mul aeg ajalt sama häda.
Kui inimesi käib minu juures üle mingi kriitilise piiri, siis ei suuda enam aeg-ajalt taastuda.
Vahel olen blogi kasutanud nii, et ma räägiksin justkui oma probleemidest, aga tegelikult elan välja neid probleemimustreid, mis pärinevad hoopis klientidelt. Aga ka blogi kasutamine ei anna suurt kergendust.
Ikkagi tundub, et kõigile, kes tegelevad inimestega, on vaja supervisiooni.
Postita kommentaar