Ärge te sellist silti kunagi välja pange!
Tuleb teie juurde inimene. On probleem. Oleks abi tarvis. No mis siis ikka, kuulad ära, mõtled veidi - jajaa, saan aidata küll. Jah, muidugi võin ma vastu tulla, kui sellest kasu on. Teed siis, mida oskad ja suudad, ehk isegi silitad endal mõttes pead, sest oled ju nii tubli.
Läheb aega mööda, sama inimene tagasi. Jälle samasugune probleem, sa ju eelmine kord aitasid, äkki saaks seekord ka. Hea küll, olgu pealegi.
Ja veel üks kord, ja veel üks kord. Lõpuks hakkad juba mõtlema - kas siis ikka veel ei aita? Võiks ju nagu ise ka proovida hakkama saada. Aga süda na haledavõitu, hea küll, olgu siis seekord veel. Aga ei jää see viimaseks korraks.
Tekib juba tunne, et tahaks kaugemale põgeneda, kui sama tüüp jälle silmapiirile ilmub. Ütledki siis, et see on nüüd tagumine kord, kaua võib.
Jah-jah, rohkem pole vaja, küll ma nüüd saan ise. Tuhkagi ta saab.
Aga sinu mõõt on ka täis, keeldud aitamast - endale on ka aega ja jõudu vaja, kaua saab ainult teiste muredega tegelda. Ja vaat siis hakkab tuld ja tõrva lendama, endisest haledast ja paluvast ilmest pole enam midagi järel. Saad kuulda, kui südametu ja hoolimatu sa ikkagi oled, kuidas sa ainult enda mugavusele mõtled ja hädalise sinnapaika jätad. Ning seda kuulutatakse lausa igal tänavanurgal...
Sellepärast - mõelge enne, kui kedagi aitama tõttate.
3 kommentaari:
Tegelikult on see lause üks suur müüt, mis ei vasta tegelikkusele: nimelt aetakse sassi oma ja võõras probleem. See, et ta Sind sõimab ja igal tänavanurgal laimab, on ju tema probleem. Sinu heateod aga saavad väärilise tunnustuse Õigluse/Jumala/meie silmis.Nii et tehkem heategusid ikka edasi!
;-)
Minu arvates peab ka abi saaja seda abi tõesti vajama, olema selle vääriline. Kui inimene lihtsalt teist ära kasutab, kuna tal on nii mugav, siis "head nahka" sellest abist ei tule. Pealegi hakkab ärakasutaja sees miski (õiglusetunne?) mässama - nii võid ühel päeval üllatusega avastada, et ta vihkab sind, tema aitajat. Sest "sinu tõttu" tunneb ta end sisimas halva inimesena, kui see ka teadvusesse ei jõua.
Ise olen minevikus korduvalt teinud seda viga, et võtnud nö abi vastu inimeselt, kes seda väga tungivalt pakub, öeldes, et tal on üle, ja ma teen talle ainult teene, kui võtan.
Ja kui ma siis olen võtnud, siis selgub, et - mingi hind sellel ikkagi on, ja selline, et mina seda ei saagi/tahagi maksta.
Noh, senisest lähedasemat sõprust oodatakse näiteks.
Igasugustest teenetega seonduvatest suhetest püüan nüüd üldse kaugel eemal olla. Eks hädas olevat inimest aitan alati, kui saan - see on endastmõistetav.
http://www.ut.ee/klassik/seneca/81.html
Postita kommentaar