neljapäev, 4. oktoober 2007

Raamatukoi pihtimus vol 2

Triangel küsis, ma hakkasin ka mõtlema, palju mul õieti neid raamatuid on. Mõni aasta tagasi tegime kodus remonti, siis selgus, et ligi 20 000. Ja need on mul kõik loetud ka. Mingi kümnetuhandene raamatukogu on mul veel ema juures, aga seal on umbes pooled samad, mis mul kodus.

Loomulikult on esindatud mitmed sarjad: Seiklusjutte maalt ja merelt, Suuri sõnameistreid, Maailm ja mõnda jne jne., hunnik teatmekirjandust, sõnaraamatuid, väga palju erialakirjandust. Tammsaare - täitsa olemas, aga ka Tarzani lood, Kross, Hint, Lindgreni raamatud kõik, mis eesti keeles olemas.....
Kuidas selline raamatukogu ühte peresse tekib?
Minu lapsepõlvekodus oli lugemine au sees. Nõukaajal oli raamat ju odav ka, sai endale nende ostmist lubada. Kodusele raamaturiiulile käisin lisa otsimas onu juurest ja tema kogu ma pärisin lõpuks. Täiendasin seda peamiselt kaasaegse eesti kirjandusega, sekka üht-teist tõlgitut ka. Beekmanite kirjutatut polnud vaja osta, need kingiti ja absoluutselt kõik on autogrammiga.

Mäletan, kuidas mu kadunud äi esimest korda mulle külla tulles neid riiulitäisi takseeris ja imestas - kes need küll jõuab läbi lugeda. Kui ütlesin, et mul puha loetud, imestas veel rohkem - millal sa siis maja pead ja lapsi kasvatad? Tehtud seegi.

Vahepeal kasvas raamatuvirn üle pea, hakkasin teadlikult ära andma selliseid raamatuid, mis endale enam huvi ei pakkunud. Aga mis sest kasu, kui iga palgapäev on esimene trett raamatupoodi? Ja sõbrad teavad, et mulle võib raamatuid alati kinkida ka.

Aga praegu on jälle kogutud paarsada köidet kastidesse, ootavad uut kodu. Need on tõesti vananenud ajaviitekirjandus, pole huvi. Ja veel seisab suur kastitäis saksakeelseid romaane. Ma ennist ikka valetasin, kui ütlesin, et mul kõik oma raamatud läbi loetud. Need on lugemata - sel lihtsal põhjusel, et saksa keeles ma ajalehest raskemat teksti lugeda ei suuda. Onust jäid nad mulle, osa olen saanud paarile sõbrale ära anda, aga ikka on veel palju.

Alles jääb veel küllalt, igas stiilis ja igale maitsele. Ma raamatute osas olen olnud kõigesööja, vastavalt tujule. Harry Potteri lood seisavad kõrvu Marie Underi luulekoguga, mille just alles kingiks sain. Jätkub riiulitesse, kappidesse, voodi alla ja peale.

Lugeda on mõnus...

6 kommentaari:

Ramloff ütles ...

Oot.
20 000 läbiloetud raamatut!
Ma su vanust ei tea, kuid kui oletada näiteks et oled lugenud 40 aastat, teeb see 500 raamatut aastas.

Ei, tõesti, ma ei saa isegi selle lähedalegi.

Anonüümne ütles ...

Ma tahaks ka ükskord kõik kodus olevad raamatud üle lugeda. Et palju neid siis ikka on. Sest neid on jube palju ja igal pool, k.a. kastides ja kohvrites ja põrandal ja lae all.

Anonüümne ütles ...

"Kas sul kõik need raamatud loetud?"
"Jah, neid on kokku 238 tk". @saksakeelsed raamatud.

kukupai ütles ...

Ramloff, arvesta siit sõnaraamatud ja teatmekirjandus maha (ja neid on ka kole palju), siis tuleb veidi vähem küll. Ma olen alati olnud kiire lugeja, see muidugi aitab ka.

Anonüümne ütles ...

Siis küll.
Mina ise arvestan läbiloetud raamatute hulka ainult kaanest kaaneni loetud. Nii jäävadki sõnaraamatud ja teatmeteosed nende raamatute hulka, mida "palju loetakse, aga kunagi läbi ei loeta" :D

helle ütles ...

Mul pole ligikaudseltki aimu, kui palju raamatuid mul kodus on (väga palju!)ja kui palju elu jooksul neid läbi lugenud olen. Lugesin kui hull noorena ja ülikoolis oli eksamiteks vaja ikka hullult lugeda. Eks tegime siis sohki kah ja jutustasime üksteisele sisusid ümber. Nagu tänapäeval lapsed teevad. Tänapäeval kasutatakse veel koolis sisukokkuvõtteid, mis tõmmatakse internetist. Mina ise loen viimasel ajal ainult "kohustuslikku kirjandust" ja memuaare, elulugusid ja biograafiaid. Praegu näiteks on pooleli "Tšernobõli palve" - ühe valgevene kirjaniku kogutud mälestused katastroofist. Vapustav raamat!