Üheks vahendiks, mis peaks aitama kurtidel ühiskonnas paremini toime tulla, peetakse sisekõrva implantaati (SI). Eestis paigaldati esimesed SI-d aastal 2000 ning 2007 oli implanteerituid 72, neist 75% väikelapsed.
Tartu Ülikooli teadur Regina Paabo on uurinud suhtumist SI-desse nii kuuljate kui kurtide seisukohast.
Kuuljakeskne probleemi käsitlus toob eelkõige välja pooltargumendid, kuna selle nägemuse järgi on kurtus probleem, mis tuleb kõrvaldada. Arvatakse:
- SI on võimalus anda tagasi see, mis on ära võetud (helide maailm)operatsioon ei ole ohtlik, sellega ei kaasne suuri tüsistusi
- paraneb verbaalne keeleoskus ja kõne, mis on oluline iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas
- sobitub paremini kuulvasse ühiskonda (sh perekonda)suurenevad võimalused haridusele ja tööle
- paraneb elukvaliteet
- on võimalus kuuluda nii kuuljate kui kurtide maailma.
Kurdikeskne lähenemine leiab eelkõige vastuargumente, kuna kurtust ei peeta probleemiks (ja see ei olegi probleem!)
Väidetakse, et uuringud SI mõjust on ebapiisavad ja tendentslikud, info on meditsiini- ja tehnikakeskne (kuuljakeskne). Samuti toob iga operatsioon kaasa riske. SI paigaldamine on kulukas ning ei taga alati vajalikke tulemusi.
Samuti pole kurtus takistuseks, et elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ka kuulvas ühiskonnas. Selle tõestuseks võib öelda, et viipekeelsed kurdid õpivad edukalt kõrgkoolides ning on headel töökohtadel. Kurtide kultuur on vägagi eripärane ja mitmekülgne.
Kui SI ei vasta ootustele, võib see kaasa tuua implanteeritu identiteedi lõhenemise - ta pole kurt ega kuulja ning ei pruugi sobituda täielikult kumbagi kogukonda.
Kurtide meelest pole kuuljad vanemad päris pädevad otsustajad, kuna neil ei ole piisavalt informatsiooni, see lähtub ainult meditsiini ja tehnika arengust, kuid puudub täielikult info kurtidest ja kurtide kogukonnast. Seetõttu lähtuvad vanemad otsuse tegemisel pigem enda, mitte oma lapse vajadustest. Probleemi põhjustab hirm kurtide maailma ees, mis on neile võõras ja tundmatu. On levinud valearvamus, et kurdid on harimatud, nende elu on vaene, õnnetu ja raske. Seda arvamust levitas muide ka paari aasta tagune heategevuskampaania meedias, kui koguti raha implanteerimiseks (kuna Haigekassa siis veel kõiki kulusid ei kompenseerinud) ning hõisati: anname neile lastele täisväärtusliku elu! Täiskasvanud kurdid tundsid endid solvatutena, just nagu nende elu polekski midagi väärt.
Kurdikogukond näeb SI-s ohtu eesti viipekeelele, kuna keele kasutajaid jääb vähemaks, seda ei uurita enam ning keel hääbub. Sama kehtib kurtide kultuuri kohta. Üldine arvamus on, et SI-lapsed pole kurdid ega kuuljad, kuid ollakse valmis neid vastu võtma kurtide kogukonda ning peetakse vajalikuks ka neile õpetada eesti viipekeelt ja kurdikultuuri.
Tegelikult ei lahenda ükski tehniline abivahend lõplikult kurtusega seotud probleeme, kasvõi juba sellepärast, et alati on teatud osa inimesi, kellele need vahendid üldse ei sobi. Hoopis olulisem on objektiivse info andmine, vastastikune mõistmine ja aktsepteerimine. Seda on võimalik teha ainult koostöö ja suhtlemise abil.
4 kommentaari:
Ma ei tea Kukupai, millal sa viimati pai said, aga mina just praegu teen Sulle! Vähemalt ei ole ma ainus, kes EP küsimusi lahkab. Mõnus ja tuttav oli lugeda, aitähh!
Kas Kukupai on mõnd implantaadilast oma ihusilmaga suhtlemas näinud ja rääkimas kuulnud? Praegu on küll nii, et need lapsukesed, kes saavad tänu sõeluuringutele varakult diagnoositud ja aasta-pooleteiseselt implantaadi, õpivad hämmastavalt kiiresti ja ladusalt kuulama-rääkima ja saavad enamikus ka tavakoolis ilma probleemideta hakkama. Raske on nendel, kes said/saavad implantaadi hilja (üle kolme-nelja-aastaselt), aga Eestis on see praegu juba pigem erand.
Kuuljad vanemad tunnevad muidugi hirmu kurdikogukonna ees ja soovivad, et nende laps oleks pigem omasugune, kuulja, aga mulle tundub küll, et kurdikogukonna hirm implantaadi ees on palju suurem. Muidugi kahju, et viipekeele kasutajate hulk väheneb ja keele olukord halveneb, aga implantaadilastest ei saa viipekeele päästjaid, kui nad ka viiplema õpivad, sest see ei ole enam nende emakeel.
Paljukest neid kõrgkoolides edukalt õppivaid kurte meil Eestis siin on? Mõned üksikud ikka, suurem osa ei pääse gümnaasiumissegi ning nende kirjaoskus on ju pehmelt öelda tagsihoidlik. Kahjuks ka haritus üldse. Muidugi, õnnelikolemist on raske mõõta, aga ei saa ju ka kuidagi väita, et implantaat teeks kurdi lapse õnnetuks, ega ju?
Vaidlen anonüümsele vastu. Kõrgkooli astujaid on üsna palju, isegi lõpetanuid. Heleni koolist on mitmed gümnaasiumi lõpetanud läinud edasi kõrgkooli õppima ja mitte üksikuid. Ei tohiks unustada ka neid kurte, kes nõukogude ajal ilma viipekeele tõlgita läbisid edukalt võrdselt kuuljatega ülikooli.
Väga paljud kurdid on väga hea keeletasemega, ei maksa neid maha teha.
Aga idenditeediprobleem on ja jääb. Elu on näidanud, et tavakoolis õppinud kuulmispuudega inimene lõimub siiski kurtide kogukonda, see on paratamatus.
kui lõimumisest rääkida,siis kurt(did) suhtleb(vad) kuuljatega sama aktiivselt kui kurtidega.Kuid suureks plussiks on kurdile see,et saab suhelda kuuljatega kui ka kurtidega,kuna kurt oskab mõlema keelt :-)
aga ma ei usu,et viipekeel kaob,on ikka neid,kellele implantaat ei sobi...
Postita kommentaar