teisipäev, 22. aprill 2008

Õnnetus müüb?


Võtan hommikul postkastist lehe, vaatan - esikülg jälle must. Järjekordselt on esilehe uudis mõnest traagilisest õnnetusest. Pole tuju edasi lugedagi. Netivarianti pole ka mõtet vaadata - kommentaarid on enamasti lahmivad ja süüdistavad. Aga klikkide ja kommentaaride arvult on sellised lood alati päeva top-is. Kisub ligi nagu kärbseid meepoti peale.

Inimesed tunnevad haiglast vajadust oma kõige madalamate tunnete väljaelamiseks. Igapäevaelu ju sellist võimalust ei paku, oma lähedastele ja tuttavatele ikka ei lähe kõike näkku partsatama, mida sülg suhu toob. No mõni muidugi läheb ka.

Aga netielu näiline anonüümsus annab julguse lahmida ja solvata. Kui samasugune õnnetus juhtuks mõne tuttava või lähedasega, siis leitakse küll kaastundlikke ja lohutavaid sõnu. Ja kui siis lugu ka lehte jõuab, ollakse sama vihaselt omi kaitsmas ja teisi kommentaatoreid kirumas. Kahepalgeline? Jah.

Iseküsimus on sageli seegi, kui tõepäraselt leht juhtunut kajastab.

Mõned aastad tagasi juhtus traagiline õnnetus ühes meie tuttavas peres. Minu lapsed jäid ilma heast sõbrast. Perekond ajakirjandusega suhelda ei soovinud ja palus juhtunust mitte kirjutada. Aga kus sellega - loomulikult tehti sellestki esilehe uudis. Artikkel oli täis jämedaid faktivigu, kommentaare võeti neilt, kes perekonda praktiliselt ei tundnudki, kuskilt hangiti ka lapse foto, mis esiküljele pandi. Ja muidugi olid netikommentaarid suuremas osas õõvastavad ja süüdistavad.

Lisaks üleelatud murele ja kannatustele pidi perekond pöörduma veel Avaliku Sõna Nõukogusse, arutamine võttis mitu kuud aega. Ning kuigi otsus oli, et leht on rikkunud head ajakirjandustava, polnud vabandust kuskil näha.

Kui just peab millestki sellisest kirjutama (avalikkuse põhjendatud huvi korral või vajadusel edaspidi sarnaseid asju ära hoida), ei tohiks selline asi "kaunistada" esikülge ja kommentaarid tuleks sulgeda.

Edit: Tarmo on asja valgustanud ajakirjaniku seisukohalt.

Kommentaare ei ole: