Eelmisele loole tuli üks anonüümne ja natuke kuri kommentaar. Mõtlesin, kas vastata kommentaariumis või avalikult ja otsustasin viimase kasuks.
Esimene küsimus, mis esitati, oli: kas ma ise olen kunagi kuulnud mõnda implantaadilast suhtlemas ja rääkimas? Jah, olen. Ning mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid, nii Eestis kui välismaal. Ja tean ka päris mitut inimest, kes tõepoolest SI kasutamisest loobusid, kuna nad tundsid, et see neile siiski ei sobi.
Kommentaator väidab, et need lapsed õpivad hämmastavalt ruttu kuulama ja rääkima. Tegelikult on siin taga nende laste vanemate ja logopeedide tohutu töö ja vaev. See on isegi suurem, kui surdopedagoogide töö viipekeelsete kurtide rääkima õpetamisel. Ja see on tänuväärt töö, tõepoolest.
SI-lapsed ei kuule nii, nagu kuuljad ja mitte ka nii, nagu need, kes kasutavad tavalist kuuldeaparaati. Kes vähegi koolis füüsikat õppinud, oskab kindlasti helikõverat ette kujutada - see on sujuv laine. Kuid SI abil on üleminek ühelt helilt teisele astmeline. Praeguse hetke tehnika lihtsalt on selline. See tähendab, et kuulamist tuleb õppida, protsessorit seadistatakse pidevalt ümber ja lisatakse programme vastavalt sellele, kuidas kuulamine edeneb.
Teine väide, mis mind puudutas, oli, et meil polegi kuigi palju kurte kõrgkoolides õppimas, paljuke neid üldse gümnaasiumigi pääseb ning kurtide kirjaoskus ja haritus jätavad soovida.
Iseasi muidugi, mida keegi harituse all mõistab, aga kindlasti pole see sama, mis haridus. Haridusega jälle on selline lugu, et pikka aega hoitigi kurtide ja üldse puuetega inimeste haridustaset kunstlikult madalal, tehti tohutult takistusi õppimapääsemisele. Ainult väga tugevad ja andekad suutsid end sellest müürist läbi murda. Neid polnudki nii vähe. Viimane müürimurdja oli Merike Mändsoo 90-ndate algul, kui tollase Pedagoogilise Instituudi juhtkond püüdis teha kõikvõimaliku, et teda ainult mitte vastu võtta. Mul on kahju, et tema lugu netis pole. 1997 omistati Merikesele Aasta Õpetaja tiitel. Olen temast ise ka artikli kirjutanud, kahjuks on seegi ainult paberkandjal.
Seejärel suhtumine muutus ja tänaseks on juba kümneid kõrgharidusega kurte. Arvestades kurtide üldarvu, on see ju väga hea näitaja. Õppimisvõimalusi piirab veel viipekeeletõlkide puudus, kuid seegi peaks paari aasta pärast leevenduma.
Gümnaasiumi pääsevad kõik kurdid, kellel soovi ja võimeid on. Ja olgu öeldud, et keskharidust oli juba nõuka-ajal võimalik saada. Kirjaoskus - no öelge, kui paljud suudavad võõrkeeles sama hästi suhelda kui emakeeles? Kas need, kes ei suuda, on siis sellepärast vähemharitumad?
Ja viimane küsimus oli - ega SI kurti ju õnnetuks ei tee? Aga küsin vastu - kas õnnelikuks teeb?
Arvan, et see, kas lapsest kasvab õnnelik ja enesega toimetulev täiskasvanu, ei ole kohe üldse mitte seotud sellega, milliseid abivahendeid ta kasutab. Õnnelik inimene kasvab lapsest, kellele on jätkunud kuhjaga armastust ja hoolimist, keda armastatakse tema enda pärast, hoolimata sellest, kas ta on kurt, kuulja või implantaadilaps.
1 kommentaar:
Vastuseks:
Usun, et need kurdid, kes oma implantaadist on loobunud, läksid operatsioonile ikkagi omal vabal tahtel ja küllap neile selgitati, et ilma varasema kuulmiskogemuseta on SI kasutegur väike. Pettumus ikkagi. Nii SI kasutamine kui kasutamata jätmine ju igaühe vaba valik. Maksumaksjale muidugi kallis, aga see iseasi.
Jah, kuni 18kuuselt implanteeritud lapsed – ka Eesti praktika liigub sinnapoole ja osaliselt ongi seal – õpivad kiiresti kuulama-rääkima, kindlasti vähema vaevaga kui viiplev laps surdopedagoogi abil rääkima, olgu selle füüsika ja helikõveraga kuidas on. Paari-kolme aastaga on paljud neist jutukuse poolest eakaaslastega võrdsed või tänu aktiivsele tegelemisele ettegi läinud. Vanemate laste puhul on õppimine muidugi aeganõudvam.
Ma tõesti ei arva, et kurdile lapsele kuulamisvõime kinkimine oleks kuritegu tema identiteedi suhtes. Olen ka mõelnud, et kui SI vastased nimetavad SI kasutajaid poolkuuljaiks, kes ei kuulu ei kurdikogukonda ega ole „täis“kuuljad, et kuipalju nad SI kasutajate endi identiteedikäsitusest üldse teavad? Mõtlen siin neid SI kasutajaid, kes ei viiple. Mina tean rohkem SI-lapsi ja arvan, et nende identiteet ei ole seotudki nende implantaadiga, st nende identiteet ei lähtu üldse kurdi-kuulja teljest.
Nõustun, et ei tohiks kurtide hariduse v harituse osas üldistada. Jah, muidugi on eesti keel kurdile võõrkeeleks, aga paraku pole viipekeelel muud kirjalikku väljundit. Ja kirjakeel on suurel osal kurtidest ikka nõrgal tasemel küll, ja minu meelest on halb kirjaoskus takistuseks hariduse omandamisel.
Õnnelik-olemisest.
Just, ei abivahend või selle puudumine ole õnne mõõdupuuks või armastuse garantiiks. Ka need vanemad, kelle kurdil lapsel on implantaat, armastavad neid just sellisena nagu nad on, mitte implantaadi pärast. Mina vähemalt.
Ma pole ajaveebnik, blogidentiteeti ei oma, sestap sai ka mu eilne kommentaar anonüümne.
Päikest!
Tihane
Postita kommentaar