neljapäev, 3. aprill 2008

Sünnipäevaralli


Aprilli algus on tihe aeg - iga päev on kellelgi lähemas tutvusringkonnas sünnipäev. Kuid täna, homme ja ülehomme lausa meie endi peres.

25 aastat tagasi oli 3.aprill pühapäev ja värviliste munade püha ka. Meie õega olime aga ise parajalt munakujulised, mina teise lapsega ja tema esimesega. Minul aeg kolm nädalat üle juba kah, õel tähtaeg kohe-kohe kukkumas.

Laupäeval käisid mu vanemad ja õde kolmekesi meil, pidid pühapäeval uuesti tulema mune koksima. Pühapäeval aga tulid ainult vanemad kahekesi. Minu poolteiseaastane tütar keksis vastu, küsis: "Kus tädi on?" Ema laiutas käsi: "Pole tädi, ei tea, kas on tita või ei ole veel." Siis jõudis isa ka õuest tuppa, vaatas mulle otsa ja küsis: "No ja mida sina veel ootad?" Ma naersin: "Ole rahulik, võin veel õhtul ära minna ja enne õde oma tite kätte saada!"

Päev läks omasoodu. Nagu tol ajal ikka, lõppes pühapäeva õhtu "Reklaamiklubi" vaatamisega. Ja selle järel oli selge, et magama ma küll ei pääse.

Haiglas seati kõigepealt mu oma arsti pädevus kahtluse alla - nii väike kõht ja kolm nädalat üle, ei saa olla! Ja ega siis titel veelgi kiiret olnud, keerutas seal kõhus niisama. Mina logelesin voodis, lõunasöök toodi juba kandikul ette, ikka ei midagi. Lõpuks otsustas arst, et peab mind mingite kibedate pulbritega ergutama. Palusin vahepeal ämmaemandal teise haiglasse helistada - kuidas õega lood on. Helistas, öeldi et ei midagi, aga koju enam tagasi ei lastud, jäeti haiglasse.

Nojah, 4.aprilli õhtuks otsustas minu pisipiiga ikka lõpuks kõhust väja pugeda. Siis vaadati küll, et on vist jah ajast üle, väga hästi arenenud ja kole pikk ka.

Kuna kellaaeg juba niikaugel, et infotelefon enam ei töötanud, siis ämmaemand helistas minu palve peale mu vanematele, et vähemalt üks titt on käes.

Järgmisel päeval (5.aprillil) olid vanemad ja mees kenasti haigla akna taga, tollal ei tulnud ju kõne allagi, et kaugemale oleks pääsenud. Kui ära läksid, ütlesid, et lähevad siis õe juurde ka, kahju, et ta valehäirega nii vara haiglasse läks. Lubasin hiljem veel helistada. Aga kui siis telefoni juurde pääsesin, kuulsin ainult kinnist tooni. Lõpuks helistasin hoopis onupojale ja tema sai mind üllatada teatega, et õde oli samal päeval poja saanud.

Kaks aastat hiljem oskas õde oma teise lapsega paar nädalat üle aja venitada, nii et ma juba nöökisin, et sünnitab siis emma-kumma lapse sünnipäeval. Aga ei, sai ikka 3.aprillil tütre kätte.

Ja nii siis ongi nüüd kolm pidu järjest igal aastal.

2 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Palju suurt ja selget õnne teile sinna kõigile.

Trulla ütles ...

See aprilli algus on teie suguvõsas siis üks väga pidune aeg küll :))!