... mida ma siis teisiti teeksin (oma praeguste elukogemuste valguses), küsib Claara.
Raske öelda, ajad on ikkagi muutunud ja mõnigi asi, mis täna oleks võimalik (ja mida ma kindlasti teeksin), ei olnud seda tollal teps mitte. Ja ega ma ilma nende kogemuste ja valikuteta poleks ka see, kes olen täna.
Aga mõned soovitused siiski:
1.Kindlasti mine keeltekooli, mis siis, et kõik kodused seda ülemäära raskeks peavad. Saksa keele oskusest tunnen praegu tõsiselt puudust ja ega prantsuse keelgi mööda külgi maha jookseks.
2.Ei maksaks lasta pinginaabril end etlemiskonkursil osalema provotseerida - tal oli sellega üpris õel tagamõte.
3.Vanaema ja ristiema mälestused tuleb kirja panna! Nüüd on raske kõike meenutada ja ajalisse järjekorda panna.
4.Ära lase arstil endale kärbseid pähe ajada, mis siis et ta su ema koolivend on ja koduste silmis suur autoriteet. Nüüd aastaid hiljem on ta ise tunnistanud, et tal siiski ei olnud tollal õigus. Minu aga oleks teistsugune otsus päästnud mitmest jamast.
5.Pikkade juuste mahalõikamine oli väga tobe otsus - igaühele poisipea siiski ei sobi. Õnneks sai see viga mõne aasta pärast parandatud.
6.Anna õele mööda näppe, kui ta su päevikut lugema kipub. Viis aastat noorem ei saa pooltest asjadest aru ning jookseb vanematelt seletust küsima, nemad jälle ei pea olema viimsesse kui saladusesse pühendatud.
7.Usalda rohkem oma tervet mõistust ja ära lase "targematel" kergemalt läbi ajada - neid "ehituskunsti" tagajärgi likvideerin ma tänase päevani.
8.Mõnedele meestele tuleb kohe otse öelda, et neist huvitatud ei olda - vihjetest nad aru ei saa. Viisakus ei ole alati voorus.
9.Inimestele võib julgeda otse öelda, kui mõni probleem on ja paluda neil sellega arvestada. Kui nad seda teha ei taha, on see juba nende probleem.
10.Ajakirjandust õppima minna oleks võinud vähemalt proovida. Tehnikaülikool oli ikkagi kergema vastupanu tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar