neljapäev, 1. juuli 2010

Kolm aastat...


... blogimist läinud nagu niuhti.

Vahepeal tuli küll selline tunne, et ei taha või ei viitsi. Tegelikult oli kiire ka ja kui midagi märkimisväärset oligi, siis jõudsid teised blogijad enne jaole ning ma ei näinud elulist vajadust neid mõtteid kordama hakata, mis minu omadega ühtisid. Mõnda aega piirdusingi ainult fotojahiga.

Teiseks on rõõmustaval kombel lisandunud selliseid blogijaid, kes minu senised põhiteemad sujuvalt üle on võtnud ja arvan, et neid isegi põhjalikumalt ja paremini lahata suutnud. Eks ma pea nüüd uute teemade järele ringi vaatama hakkama. Aga kirjutada saab siiski ainult sellest, mis ennast mingil kombel puudutab ja mis mulle endale korda läheb.

Statistikat ei hakka seekord üles panemagi, keda see niiväga huvitab :P

Tore on, et selle aja jooksul on päris mitmete blogijatega ka väljaspool netti tuttavaks saadud ja enamasti leitud ka blogiväliseid ühishuvisid. Elu on ikka palju mitmekesisem ja huvitavam kui blogist paistab.

Mis edasi? Eks näis. Kuna ma sügisest uuesti koolilaps, ehk korjub sealtkaudu midagi huvitavat. Ära lõpetada küll ei kavatse, selleks on blogimine juba nii sisse kasvanud, muutunud osaks elustiilist. Ja fotojaht kestab ju ikka edasi...

Aitäh kõigile, kes on viitsinud siin lugemas käia, vahel ka kommentaare jätta ja muidu toredad blogisõbrad olla!

5 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Vahel on kummaline mõelda, kuidas blogijad on arenenud ja ajaga muutunud, me kõik. Ja kui paljud on selle 3 aasta jooksul lõpetanud, uuesti alustanud või juurde tulnud.
Blogielu 3 aastat ei kattu ajaga reaalelus.
Aga selles on Sul jumala õigus, et mingi elustiili osa see blogimine on küll.
Palju õnne!

Larko ütles ...

Jäta nüüd, kolm alles? Mulle ju tundub nagu oleksid siin alati olnud ja enesel pea 10 kuklas :-) Kelle bloge ma siis esimesed 7 aastat jälgisingi?

iltaka ütles ...

Blogimaailm on kummaline, loob mulje, nagu tunneksime mõnda inimest juba kaua-kaua, aga võib-olla tegelikult on see üksnes pealispind, virvendus inimesest, mingisugune aimdus tema soovidest ja tahtmistest. Sind on alati hea lugeda ja ses mõttes on see kolm aastat (millest kaks ma Sind tean) olnud hea aeg. Edu Sulle ja ära ka nüüd, mil Sul on uued tegemised ja kohustused, blogimaailmast ära kao!

Bianka ütles ...

Mina sind nii kaua lugenud pole. Arvan, et meie blogi muutub ajas. Kellel mahedamaks, kellel teravamaks. Ja nii mõnigi kord tekib tunne, et aitab küll. Aga siis läheb see jälle üle.

Sina olid üks esimesi, kes mind märkas, kui siia blogspotti tulin.

sille ütles ...

3 aastat on ju pikk aeg! Palju õnne! :)
Kirjuta ikka edasi, mina tundsin küll Sinu kirjutistest puudust kui vaid jahil käisid.