reede, 2. juuli 2010

Viipekeeletõlk - tsirkusetola?!


Täna oli Tallinna Tehnikaülikoolis rõõmus sündmus - bakalaureusediplomid said matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajad. Nende hulgas noormees, kellele kolm aastat viipekeeletõlgiks olin. Eriliseks teeb päeva veel see, et noormees lõpetas cum laude.

Aktus oli kena ja asjalik nagu tehnikakõrgkoolile kohane. Aga paras tökatitilk pidi ikka meepotti sattuma...

Mina võtsin end seekord tõlgikohustusest vabaks, et olla lihtsalt aktusekülaline ning noormehe perekond tellis tõlkekeskusest teise tõlgi. Kohale olid sõitnud ka sugulased Soomest, samuti kurdid. Sättisime end kogu seltskonnaga istuma saali etteotsa, kohe lõpetajatele reserveeritud ridade taha. Saabus ka tellitud tõlk, pisikest kasvu, väljanägemiselt sama kena kui tänased lõpetajad.
Probleem tekkiski tõlgile sobiva koha valikuga. Oletasime loogiliselt, et tõlk läheb seisab lavaservas, kust kõik oleksid teda näinud ning tema ise ei segaks kedagi. Nii tavaliselt teiste koolide aktustel ja üldse pidulikumatel üritustel olnud on. Aga Tehnikaülikooli aktust kindlal käel juhtinud Olavi Pihlamägi leidis, et see ei lähe kohe mitte - pole vaja tsirkust teha, lava on tähtsate tegelaste jaoks. Tuli ja paigutas tõlgi kurtide grupi ette ridade vahele ning lõpetava noormehe sama rea otsa, kust ta siis kael kõveras tõlki pidi jälgima, selle asemel, et mõnusalt oma grupikaaslastega koos istuda.

Peab tunnistama, et kõik tundsid end solvatuna, eriti pahased olid Soomest tulnud külalised - nemad kogesid sellist suhtumist esimest korda. Otsustasime siiski aktust teiste jaoks mitte rikkuda ja vähemalt sel hetkel olukorraga leppida. Aga tegelikult jäi kõigil paha tunne - viipekeel on Eestis riigikeele staatuses juba 1.märtsist 2007 ja isegi enne seda polnud probleeme, et tõlk ei võiks nähtav olla.
Olen ise õppetõlgi tööd teinud varsti juba kümmekond aastat, üldse tõlgina tegutsenud mitu aastakümmet, ja kunagi pole üritatud määrata, kus ma peaksin olema - ikka seal, kust kliendil mind kõige mugavam jälgida on. Tänagi jäi arusaamatuks, keda lavaservas seisev tõlk häirinud oleks, kogu kõnedepidamine ja muu tegevus toimus ikkagi lava keskel.

Tõlgi amet pole kerge ning selline suhtumine, nagu täna meie igati tublile tõlgile osaks sai, pole küll millegagi põhjendatud. Mäletan härra Pihlamäge juba oma ülikooliajast ning pidasin temast senini ikka tõesti lugu, aga täna see lugupidamine kukkus kolinal...


6 kommentaari:

sille ütles ...

Väga inetu lugu! Kurb lugeda, et selliseid asju juhtub!

thela ütles ...

väga piinlik ja inetu...

aabram ütles ...

Pärast tegid vastutavate isikutega ikka sellest juttu, eks?

kukupai ütles ...

läheb ametlik kiri sinna kuhu vaja

Elsa ütles ...

Paraku ei taga ka kõrge IQ, tuntus või lai silmaring, et ka EQ kõrge võiks olla. Muidugi on piinlik, et ka nii kõrgel tasemel ning piinlikel sündmustel.

Minu lapsed otsustasid veeta sel aastal laagrisuvenädala taas vaegnägijatele suunatud laagris, kuhu sotsiaalses mõttes kaasatakse ka tavalapsi - see on tore laager ja nemad ei taipa kuidagi vahet teha, ehkki loomulikult tuleb laagrikorralduses siis eelkõige arvestada ka pimedate vajaduste-võimalustega. Laste lähisugulane aga põlastas, et hmm, miks peaks selle raha eest mingis "pimekurtide laagris" käima. Jah, ühtaegu jahmatav, piinlik... ja kahju arvajast :S

Siku ütles ...

Seda ei teadnudki. Imestasin küll, et miks see tõlk ridade vahel seisab aga arvasin, et lähemal teistel siis teda jälgida. Aga minu arust poleks tõlk tõesti kedagi seganud, kui ta oleks lava nurgas seisnud.
Inetu juhtum tõesti :(