Mõne inimesega võid puuda soola koos ära süüa ja ikka ei ole veel päris kindel, kas ikka võid teda usaldada ja oma sõprade hulka lugeda. Teise puhul piisab ainult paarist grammist ning kohe saad selgeks, et olgu mis tahes, aga see inimene sind juba alt ei vea.
Elu teeb vahel imelikke uperpalle. Teoreetiliselt oleks kellegagi võinud kohtuda juba aegu tagasi, kuid millegipärast jäi see tollal olemata. Võib-olla on see isegi hea, võib-olla just nüüd oli õige aeg, võib-olla just nüüd oskame märgata neid omadusi, mis tolle inimese sümpaatseks teevad.
Nii on minul läinud ühe igavesti tubli mehega. Ma küll ei kahtlegi, et ta oli tubli juba siis, kui me samades ringkondades liikusime, kordagi kohtumata. Aga nüüd kiidavad seda tublidust teisedki ning kindlasti õigustatult.
Igavene tubli, Sulle tänane südameke.
1 kommentaar:
Aitäh, eks ma ikka tublimaks ja tublimaks püüa saada:)
Postita kommentaar