23.veebruar on üsna tavaline päev kalendris. Tänavu küll juba pidupäevade hulka haaratud, et jõuaks ikka kõik aastapäevapidustused rahulikult ära pidada. Minule ja küllap ka paljudele teistele aga meenub kindlasti, et veel paarkümmend aastat tagasi kandis see päev rahvasuus meestepäeva nime. Kalendris ilusti punasega Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku päev.Koolis sai seda päeva tähistatud ka. Aktus ja tüdrukute kontsert oli, vahel mõni kohtumine sõjaveteraniga. Oli kohustus igale poisterahvale kaart joonistada ja vähemalt meie oma klassis panime tüdrukutega rahad kokku ja ostsime kingituseks igaühele pisikese mänguasja ka. Hiljem töökohtades nagu ei mäleta, et midagi erilist oleks olnud. Mehed ainult naersid, et ainuke päev aastas, kui saab seaduslikult viina võtta ning ei pea kartma, et naine kodus pudrunuiaga virutab.
Aga üks armas mälestus on ka. Nimelt oli ühel meie perekonnatuttaval just sel päeval sünnipäev. Peod olid alati vägevad, laud tolle aja tavade kohaselt lookas ning venelastest trepikojanaabrid ei jõudnud eestlaste riigitruudust ära imestada. Isegi nemad ei pidutsenud sel päeval nii vägevalt.
Jaah, pole tänapäeva koolipoistel midagi vastu panna...
1 kommentaar:
Kooli kutsuti alati mingi "sõjaveteran" esinema, kes, mehe vanust silmas pidades, ei saanud küll sõjast osavõtnu olla. Või oli polgupoeg.
Aga vene ajal tehti jah seda sõjalis-pariootlikku kasvatustööd hästi hoolega. Nüüd on jäetud kõik koolide endi südametunnistuse asjaks. Et kas kasvatada patriooti või ei.
Meestepäevaks nimetati jah, me tegime oma meeskolleegidele kah alati välja sel päeval.
Postita kommentaar