Vahel on nii, et kirud sõpra maa põhja - küll on tal see viga ja küll on teine viga, mitte kohe ei ole niisugune, nagu sooviksid. Läheb mõni aeg mööda, mõtled veidike ja leiad, et isegi vigadest hoolimata on sõber sulle lähedane, paremat oleks raske leida. Pealegi on ta vahepeal jõudnud mõned vead isegi ära parandada.
Mõne aja pärast leiad uue vea, mis nurisema ajab. Siis aga saad aru, et mitte kõik pole selle sõbra süü, ta lihtsalt on selline ja teda tuleb omaks võtta ja armastada just niisugusena nagu ta on. Ning siis avastad, et mõnegi vea parandamiseks saad sa ka ise palju ära teha. Vahel piisab ka iseenese suhtumise muutmisest.
Saite vist juba aru, kellest jutt. Loomulikult meie oma Eesti Vabariigist, kes täna sünnipäeva peab. Tänase päeva südameke kuulub Sulle, mu isamaa.
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind armastan mina alati
ja jään Sul truuiks surmani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar