kolmapäev, 20. veebruar 2008

Koeraarmastus?!


Nõmmekad teavad, et vahetevahel jookseb seal keskuses ringi suur beež koer. Ilusa läikiva, veidi lokkis karvaga, hästi toidetud. Aga tähelepanelikumalt vaadates näeb ka, et koeral on raskusi liikumisega, tegelikult ta lausa komberdab.

Olen seda koera juba aastaid näinud, vahel harva ka koos perenaisega, enamasti ikka üksi. Tean, et sel loomal on olnud mitu operatsiooni, küll on kasvajaid eemaldatud kaelalt, küll tagajalgade vahelt. Aga ikka tulevad need tagasi. Eile just vaatasin - tagajalad on teineteisest ebaloomulikult kaugel, koer suudab vaevu-vaevu käia.

Koer pole enam esimeses nooruses, õigemini tublisti üle keskea juba. Vägisi kipub pähe mõte - kui kaua lastakse tal veel kannatada...

Ise koeraomanikuna tean, kui raske on sellist otsust teha, seda enam, et võib-olla tõesti pole loomal valusid. Aga millest ma kuidagi aru ei saa, on see, miks lastakse haigel koeral vabalt hulkuda. Oma vaevalise liikumise tõttu võib ta ju kergesti auto ette jääda.

Usun, et perenaine armastab seda koera. Aga kuskil on ju piir...

2 kommentaari:

helle ütles ...

Mul on halvasti koheldud või hüljatud koduloomadest rohkem kahju kui inimestest. See vist kõlab väga julmalt, aga ma mõtlen: tihti on inimene ise oma hädades süüdi või siis vähemalt on tal võimalus midagi oma päästmiseks ette võtta, aga kodustatud loom on ja jääb inimesest sõltuvaks. Ja inimene peab vastutama tema elu eest!

Anonüümne ütles ...

Mina ei mõista üldse,kuidas lastakse linnas koertel vabalt joosta?Koeraga võib ju midagi juhtuda ja lisaks võib ta ise inimesi hirmutada.Kõik ju ei tea,et sõbralik teine.Ja kes junne koristab?!