Vahel on kole tahtmine haliseda ja viriseda - keegi mind ei mõista, keegi ei aita, no kas te ometi aru ei saa, et ma ei suuda seda asja teha! Selge see, et jõuvarud pole piiritud ja halvemaid päevi tuleb ikka ette.Kui aga siis satud inimese otsa, kellel nagu olekski õigus viriseda ja ainult teiste abile loota, kes aga seevastu tõestab, et hea tahtmise juures on kõik võimalik, kes hoopis julgustab teisi, süstib optimismi, siis hakkab piinlik - minu mured pole üldse virisemist väärt, tuleb lihtsalt leida see hea külg ja probleeme otsast lahendama hakata.
Ratastooli-Tiia, tänane südameke on Sulle. Ja tõepoolest, kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.
1 kommentaar:
:) Mis ma ütlen - virin peab olema läbi naeru, nii et seda tähele ei panna :) ;)
Postita kommentaar