Demokraatiast, vähemuse poolt ka

Söömaklubi kavatseb purema hakata demokraatiat. Mis see demokraatia siis on või millega seda süüakse?

Demokraatia on enamuse võim, millega vähemus on nõus. Sellist definitsiooni kuulsin just neljapäeval filosoofia seminaril. Ütlejaks Ülo Kaevats, kunagine riigisekretär. Aeg sai otsa ja lahti ta seda väidet seletada ei jõudnudki. Kes on see vähemus, kes enamusele meelsasti alluma peaks? Ja miks? Kas enamus otsuste tegemisel kuulab ka vähemuse arvamust, kas otsused arvestavad ka nende huve? Need küsimused jäid õhku rippuma.

Meie ühiskonnaski on mitmeid vähemusi, kellel on probleeme oma hääle kuuldavakstegemisega. Enamus näib arvavat, et nad teavad väga hästi, mida üldiseks hüveks tarvis ning see niinimetatud vähemus võiks hoopis tänulik olla.

Ise olen ma kõrvuni sees puuetega inimeste temaatikas. Nemadki on ju meie ühiskonnas vähemus. Tõsi, nende aastakümnetega, mille vältel mina selles asjas sees olen olnud, on üht-teist muutunud küll. Otsuste tegemisel on hakatud küsima puuetega inimeste kui ekspertide arvamust. Ometi tundub vahel, et küsitakse küll, aga vastust eriti kuulda ei taheta. Lihtsalt vastus ei ole nn. enamusele meelepärane, nõuab neilt rohkem, kuinad on valmis pakkuma. Põhjenduse leiab ju alati, miks ei saa nii, miks peab leppima raasukestega, mis ülejäänute laualt pudenevad. Millega siis muidu seletada, et kasvõi toetuste süsteem pole ikka veel paigas, et sageli ei arvestata puude määramisel inimese tegelikke vajadusi. Miks püütakse kultiveerida ülejäänud rahvas arusaama, et puudetoetus on lisateenistus, mitte vahend puudest tingitud lisakulutuste korvamiseks? Miks abivahendite saamine on ikka veel keeruline ja vaevanõudev, sageli ka liiga kulukas - saad selle, milleks sul raha jätkub, mitte seda, mis sul tegelikult vaja oleks ja mis sind ka aitaks ühiskonnas toime tulla. Ei saada ikka veel aru, et puudega inimese suurem toetus annab samas talle võimaluse oma eluga paremini hakkama saada ning kokkuvõttes ühiskonna kulutused temale on hoopis väiksemad.

Moesõnaks on saanud kaasamine. Kuid selle sõna sisu on laiem, kui poliitikud ja otsustajad paista lasevad. Kaasamine tähendab igapäevast võrdväärset osalemist ühiskonna elus, tähendab õigust olla kuulda võetud, tähendab olla osa enamusest.

Ka see on demokraatia - mõnede otsuste tegemisel lähtuda vähemuse huvidest, allutada enamus vähemusele. Kokkuvõttes võidavad kõik.