Tupsu käis sõbral külas. Tagasi tuli väga segaste tunnetega.
Kaks toredat poissi, üks alles käima õppinud, teine Tupsust pool aastat vanem. Tulid bussipeatusse vastu, et siis koos nende juurde koju mängima minna. Kontrast rabas juba siis - Tupsu oma säravpuhta roosa jopi ja teksadega, poisid üsna räpastes kombekates. Väiksema poisi käru ei meelitanud ka kätt külge panema - seda pole vist ostmisest saati pestud.
Korteris võeti väike poiss kohe riidest lahti ja viidi sööma, suurem tuuseldas saabaste ja kombekaga toas ringi. Tupsu sai end ise riidest lahti, tahtis mängima hakata. Mänguasju oli suur kastitäis, kuid omanik nendega midagi erilist teha ei osanud, tassis ja loopis niisama tuppa laiali. Tupsu siis näitas, mida tema nendega peale oskab hakata, sõber oli päris üllatunud.
Sedaaegu toodi ka väiksem poiss söömast tuppa ja pisteti kohe võrevoodisse - olgu seal ja ärgu segagu. Voodis mänguasju polnud, kast küll kohe voodi kõrval, aga kätte ei saanud midagi. Trampiski poiss siis niisama voodit mööda ringi.
Vahetevahel tahtis suurem poiss Tupsut kallistada, aga see jälle Tupsule ei meeldinud - ega need toariidedki eriti puhtad olnud, näost ja kätest rääkimata. Tupsu, kes iga saiapurukese kohe salvrätiga ära pühib ja iga plekiraasukese tekkimisel kleiti jookseb vahetama, lihtsalt ei tahtnud teist puudutada.
Korteris oli sooja veega vannituba ja pesumasin täiesti olemas. Huvitav, kas neid kasutada pole kellelgi aega? Emme põhitegevuseks tundus olema arvuti taga istumine, neid oli toas kohe mitu.
Tupsu kodus pole sooja vett kunagi kraanist tulnud. Aga Tupsu ise ja tema riided säravad puhtusest. Mänguasju pole teab mis palju, aga olemasolevatega mängitakse nii üksi kui koos emmega.
Teist korda Tupsu selle sõbra juurde külla minna ei taha...
6 kommentaari:
Aga inimeste puhtustaju on väga erinev. Mu meelest pole alati tegu üldsegi mitte lohakusega, vaid see, mida mõni peab täiesti normaalseks olekuks on teise jaoks juba must ja räpane.
Kui lapse kombekas on lausa võidunud ja köögilaud plekiline, siis ikka pole puhtusest juttugi, paraku.
No ma nõustun Ramloffiga, et esiteks on puhtusetaju erinev ja teiseks lasevad paljud teadlikult oma lastel n.ö. vabas elemendis olla. Ning lapsed ongi erinevad, kogu oma olemuses...
Lihtsalt, nii ongi. Erinevad maailmad, erinevad kodud, erinevad kasvatusmeetodid... Ja alati need maailmad omvahel ei sobi. Ega saagi sobima. Ega pea neid ka selleks sundima... :)
Ma tegelikult ju ei kujuta ette, KUI must seal oli, eksju, aga miskipärast on elu näidanud, et poisslastega (eriti, kui neid mehehakatisi majas rohkem) läheb pesupesemishimu ka kohe proportsionaalselt väiksemaks. Noh, nagu minnalaskmisetunne, eksju, et mis sa ikka rabeled, kui üle poole tunni see õnn ei kesta... :)
Aga võibolla ma lihtsalt üritan õigustada oma lapse (tütarlapsee, seejuures) plekilist kombekat? ;) Väike pori on palju tervislikum kui pesupulbriga tugevaks dresseeritud tolmulest :)
Kahjuks ei saa päris kõigest kirjutada, aga siin oli suhtumises ka asi - elamine üldse oli kuidagi hoolitsemata. Aga põhiküsimus oli hoopis see, et lastega ei tegeleta, neil lastakse lihtsalt olla, peaasi, et ei sega. Kui laps ei oskagi mängida, on kurb küll. Ja väike poiss - talle ei antud mänguasju voodisse ka ju. Mõtle ise - näed palju toredaid asju, aga kätte ei saa.
Äm. Sa tead küll seda meie maja. Musttuhat asja on alati pooleli. Saagimisest pesutriikimiseni. Köögilauast ma ei räägi - seal on mõnikord korraga saag ja konspekt ning hommikune kohvikruus. Õuekombekas on alatihti pori- ja berna ilaplekiline. Ja must mantel on nagu vaese aja kasukas - hõredalt (koera)karvu täis. Reedeti teeme endiselt friikaid või pitsat - Laiskusest.
Aga muidu me tahaks ikka Tupsut mõnikord külla...
Kui Betz lubab ja Notsul aega, siis Tupsu alati valmis tulema.
Postita kommentaar