-kuusk.gif)
Just niisugune oli ühe tuttava titemamma reaktsioon täna, kui arst kinnitas, et tema kahe ja poole kuune pisipiiga tõepoolest on kurt. Eks ta arvas seda juba ennegi, aga ametlik kinnitus on ikka iseasi.
Reaktsioon oli täiesti loomulik, arvestades seda, et ema ise, tema vanemad ja vanavanemadki on kurdid. Sellises peres on hoopis kuulja lapse sünd probleeme tekitav. Kurdid vanemad üldreeglina soovivadki kurte lapsi. Nende kasvatamine ja õpetamine on vanematele ju palju lihtsam.
Kui kurt laps sünnib kuuljatele vanematele, on esimeseks reaktsiooniks sageli paanika. Vanemad ei oska oma lapsega suhelda, neil tuleb endil palju õppida, pealegi kulutatakse hulk aega arstide vahet jooksmisele - äkki siiski annab midagi teha. Lapse arengu seisukohalt olulised esimesed kuud ja aastad lähevad kaotsi. Seda on hästi näha kurtide lasteaias - kuuljate vanemate lastel on alguses palju rohkem suhtlemis- ja distsipliiniprobleeme kui kurtide vanemate lastel. Kurtide peres hakkab laps loomulikul kombel suhtlema viipekeeles, talle on algusest peale võimalik kõike selgitada ja vajalikud reeglid paika panna.
Kooliminekuks see vahe juba kaob, kuuljate peredest pärit lapsed jõuavad teistele arengus järele.
Kurtus ei ole tragöödia, kuigi seda mõnikord ka meie kirjutavas meedias nii serveeritakse. Loodusel on imeline omadus äravõetu asemele midagi muud anda. Kurtidel on üliarenenud silmamälu, peenmotoorika ja tähelepanuvõime. Sageli on nad andekad käelistes tegevuses, kunstis, spordis.
Viipekeel on kurtide emakeel. Nüüdseks on ka eesti viipekeelel riigikeele staatus. Seda saab õppida ülikoolis, kuid ka kõik soovijad võivad arvutiprogrammi abil lihtsamad viiped endale selgeks teha ja nende abil kurtidega suhtlema hakata. Täpsem info siit.
7 kommentaari:
Oi, milline hulk kolesõnu ja lollusi kuulmata jääb...
aga ma olin eile kinos, kus tagareas kurdid. imelikke hääli tehti seal. (oigamisi). vahepeal oli tagumise rea hääled huvitavamad kinorahva jaoks kui linateos nimega rahvuslik aare.
Mina ei ole nõus sellega, et kuuljad vanemad ei oska oma kurdi lapsega suhelda, kui diagnoosi saavad. Mina ei märganud mingit muutust halvemuse suunas oma lapsega suhtlemisel.
Minu kurt laps käib praegu tavalasteaias ja minule küll ei tundu, et ta teistest lastest käitumise poolest maha jäänud oleks. Kõnearengus küll.
Mina ei üldistaks selle teemaga väga. Meie tutvusringkonnas ei tea ma ühtegi kurti põnni, kes kuuljatest mahajäänumad oleks (välja arvatud siis kõne)
Riin, ma ei üldista. Olen selle asja sees üles kasvanud ja kirjutan täiesti oma kogemustest.
Eelmisel aastal kui Väikese Notsu mandliop koos kaasnevate shuntidega veel tegemata oli, tundsin seda paanikat eneses. Seisime Sinuga lillepeenra ääres, teine teisel pool aeda, seal kus täna meie koerad teineteist nuhivad ja Sa ütlesid nii lihtsalt: "Tänapäeval ei ole see mingi tragöödia. Tehke oma uuringud ära ja siis vaatame. Ükski uks talle võimaliku kurtuse pärast kinni küll ei jää". Paanika kadus, opiga taastus kuulmine.
Aga nähes, kuidas Sa päev-päevalt oma igapäevast elu probleemideta toimetad, ei kahtle ma Sinu sõnades.
MMHHMM, kuid miks ema peakski õnnetu olema... Talle on õnn laps, ja puue arvatavasti normaalne osa tema elus. Usun ka seda, et lapski õpib õnnelik olema kuulmata õnnelikke sõnu...
Kurtus ega mõni muu puue ei ole tragöödia, kui nö normaalsed inimesed ei tee sellest ise tragöödiat ja aitavad kaasa, et see on inimese loomulik elamisviis elada koos oma puudega.
Segaselt vist ?
Mul on olnd kokkupuude kurdi inimesega lapsena. Aeg - ajalt hoidis mindki kurt "vanaema" - mina kõnelesin temaga jalgadega (siiani mõtlen, kas viipekeelt saab jalgadega rääkida - küllap saaks) ning ta luges lasteraamatuid ette... Tol ajalgi juba ei olnud ta sugugi "teistsugune vanaema"...
Postita kommentaar