Käib üks üleüldine halamine, et kõik on nii hall ja sünge, midagi ei taha teha, tervis juksib jne jne. Üldse on hallile värvile omistatud palju negatiivseid varjundeid: hall mass, hall hiireke = ebahuvitav inimene, hall = sünge ilm. Kas me halli vastu ebaõiglased ei ole niiviisi?Tegelikult on hall ju väga ilus värv oma tuhandete varjunditega. Mõelge ise: pärlhall, tuvihall, hõbehall... Kunstnikud kindlasti oskavad seda rida täiendada paremini kui mina.
Kirjandusklassikast peaks meeles olema, millise soojuse ja põhjalikkusega kirjeldab Galsworthy Irene'i halle tualette Forsythe'ide saagas. Peab tunnistama, et iga naine ei kannagi halli välja, kes aga endale sobiva tooni on leidnud, selle sarm ja sära pääseb just hallil taustal mõjule.
Ja väikese muigega, aga ilma hallita poleks me üldse inimesed - hallid ajurakud on ju need, mis suure töö ära teevad.
Oleks vist viimane aeg hall värv rehabiliteerida.
5 kommentaari:
Vs "Kulupead kummarda, hallpead austa!"
Isegi siis, kui ta lollpea on v?
Minu arust on hall värvina täitsa okei, aga vaat näiteks pruun on täiesti masendav, vähemalt sisekujunduses. Kuidagi... vaesuse värv tundub olema.
Wild,
üks kriteerium korraga.
Tuli meelde veel vesihall.
Aga mind hall aboluutselt ei inspireeri, kui siis ainult kirjus esemes näiteks tumepunase kõrval.
Võib-olla sellepärast ma masendungi selliste ilmadega.
Eesti saatkonnas Helsingis on hoone interjööris kasutatud ainult halli tooni, seevastu 17 erinevat halli tooni. Üldmulje on vägev!
Postita kommentaar