Jõehobu elutoas

Psühholoogid teavad kohe, millest jutt. Teistele: Kujutage ette, et teie elutoa diivanil istub suur jõehobu. Välja teda visata kuidagi ei saa, midagi temaga teha pole. Et jõehobu mitte ärritada, käib terve perekond tema ümber kikivarvul. Kellelegi rääkida ka ei tihka - hakkavad imelikult vaatama ju.

Mina elasin niisuguses olukorras aastaid. Kuna see teema siin mõnedes blogides üles on tõusnud, oleks ehk aeg kapist välja ronida.

Olin aastaid abielus alkohoolikuga.

Algusajad olid ilusad. Kena noormees, käed lahti mitme töö peale, napsitamised piirdusid sünni- ja muude tähtpäevadega, käpuli koju ei roomanud, järgmisel päeval peaparandust ei vajanud, palka kõrtsi ei viinud (ja palk oli tolle aja kohta ikka väga hea). Teineteise järel sündis kaks tütart, majapidamine oli korras. Tõsi, lastega kontsertidel ja teatris käisin mina, mees see-eest õpetas nad rattaga sõitma ja käis kelgutamas. Ei teinud mind ettevaatlikuks ka jutud äia kunagisest padujoomisest, seda enam, et meie tutvumise ajaks oli äial avastatud diabeet ja joomisel seetõttu piirid peal. Kuigi äi ja ämm kippusid vahetevahel oma nina liiga palju meie asjadesse toppima, polnud läbisaamisel viga.

Tasapisi aga tekkisid sõbrad, keda oli vaja aitamas käia (ja kes ka meil talgutel käisid). Kõik need talgud aga lõppesid pudeli või paariga. Siis oli juba vaja kohe töölt tulles mõne "sõbra" juurest läbi astuda, koju jõuti lõhnadega. Ei takistanud ka see, et lapsed lasteaiast kaasa olid võetud - nemad saadeti tänava otsast kodu poole kõndima, ise tuldi veidi aja pärast. Loomulikult hakkasin ma protesteerima. Mõneks ajaks oli kasu, siis läks samamoodi edasi.

Poja sünni puhul niisutati titevarbaid päris põhjalikult. Aga tööl sai korralikult käidud, napsitamised koondusid nädalalõppudele ja puhkuse ajale. Üha sagedamini olin fakti ees, et minu plaanid midagi teha või kuhugi minna läksid vastu taevast. Kui kodus midagi parandada või teha oli vaja, pidi seda mitu korda meelde tuletama. Aga ikka veel ei rääkinud ma teistele midagi. Omavahel korraldasin skandaale küll. Lubadused end kokku võtta, mõneks ajaks olukord isegi paranes, kuid siis jätkus kõik vanaviisi, iga korraga hullemini.

Sisuliselt hakkasime lastega oma elu elama. Kui oli mingi plaan või kuskile minek ja mehest kaasalööjat polnud, läksime ja tegime ilma temata.

Päris allakäik algas siis, kui mees vahetult enne krooni tulekut töökoha kaotas. Mitte joomise pärast, veel mitte. Tookordse käki keeras kokku ta oma vend ja kuigi ta seda otsesõnu ei tunnistanud, oli tema ja mehevanemate toetus see, mis meie peret need kaheksa kuud vee peal hoidsid. Aga uut töökohta polnudki kerge leida. Iga järgmine äraütlemine süvendas masendust ja üha sagedasemaks said ajaveetmised "sõpradega", üha pikemaks venisid joomaperioodid. Mina üritasin mõistev olla ja lootust sisendada, aga kui mees siis poleks lõpuks tööle saanud, ega ma vist oleks kauem jaksanud ka. Uus töökoht tõi vähemalt mõneks ajaks rahu tagasi, kuid harjumused olid juba nii tugevad, et õhtud, nädalalõpud ja puhkused kulusid ümbruskonna jotade seltskonnas. Mina aga võtsin kätte ja läksin uuesti kooli, uut eriala õppima. Tööl käisin loomulikult edasi.

Läks mehel seegi töökoht, mõne aja pärast sai uue. Kodus teda peaaegu enam polnudki. Kui koju jõudis, oli kas nii purjus, et jäi kohe magama või siis sedajagu kaine, et minuga tüli norida. Kräunus mis ta kräunus, aga kooli pooleli jätma ta mind sundida ei suutnud.

Siis tuli järgmine töötuseperiood - ligi aasta. Sel ajal mees enam eriti tööd ei otsinudki, vähesed pakutud võimalused põlgas ära - küll liiga kaugel, küll pole tema eriala. Lõpuks sokutas üks joomasõber ta enda juurde haigla remondimeheks. Ime küll, seal pidas mees vastu ligi kaks aastat. Õed varustasid töömehi piiritusega, ülemus pigistas silma kinni - peaasi, et töö tehtud saab. Kuid tuli uus ülemus, see lõi platsi puhtaks. Seejärel ei saanud mees enam ühtegi ametlikku töökohta, käis siin ja seal haltuuraotsi tegemas, kuid pikka pidu polnud kuskil. Kodune õhkkond muutus järjest pingelisemaks. Aga ikka veel ei olnud mina kellelegi teisele midagi kurtmas käinud. Kui keegi ka nägi ja teadis, ei tuldud küsima ka.

Viieteistkümnes pulmaastapäev sai traditsioonilise kohvi ja kringliga isegi ära peetud. Ja just siis ütlesin õele, et nüüd on kõik, järgmist aastapäeva enam ei tule. Pikemat seletamist polnud vaja. Lapsed teatasid ka, et kaua võib, olgu plats puhas. Viisin paberid kohtusse sisse.

Samal ajal tõi saatus mu teele kaks sõpra (tegelikult tundsin neid juba varem, aga seni oli suhtlemine piirdunud vaid ametialaste asjadega), kellele sain kõik südamelt ära rääkida. Ja olgu nad tänatud, nad seisid mu taga nagu müür kogu järgneva aja ja ka täna tean, et võin mistahes murega nende poole pöörduda.

Kohtuga sai veel vett ja vilet. Mees loomulikult keeldus lahutusest. See tähendas, et mina pidin otsima tunnistajad, kes tõendaksid, et abielu on võimatuks muutunud. Lapsed kui alaealised tunnistajateks ei sobinud, naabrid ei soovinud end asjasse segada, pealegi teadsid nemad ainult seda, et mees vahetevahel joob, skandaale ja lööminguid nende teada ju polnud. Õde oli nõus tulema, aga mitu istungit läks selle nahka, et mees lihtsalt ei tulnud kohale. Kolmandal korral võttis kohtunik lõpuks asja arutusele, poole tunniga sai otsus tehtud.

Ega lugu sellega veel lõppenud. Mees keeldus välja kolimast, kuna temal polevat kuhugi minna. Tuli siis majaomanikuna uuesti kohtusse minna ja nõuda väljatõstmist. Jälle eelistung - kus tõendid, et kooselu võimatu?

Kas mees vägivaldseks ei muutunud? Üritas küll. Aga kui asi tõsiseks läks, kutsusin politsei ja lasin ta kainenema viia. Edaspidi aitas ainult telefoni poole vaatamisest, et teda taltsutada. Ühe korra pidin küll veel poltisei välja kutsuma, kuid selleks ajaks, kui patrull kohale jõudis, oli mees madalam kui muru, lubas ära onu juurde minna ja meid rahule jätta. Tegelikult olime me selleks ajaks juba ametlikult lahutatud. Politseinik tegi mulle selgeks, et kuna mees on ikkagi meie majja sisse kirjutatud, ei saa mina teda keelata tuppa tulemast. Minu ütlemise peale, et ta on ju purjus, vastas politseinik midagi jahmatavat: "Teate, proua, Eesti Vabariigis on igaühel õigus juua niipalju kui tahab!"

Aga nendest väljakutsetest oli mul kohtus kasu, neid peeti piisavateks tõenditeks. Lõppistung pidi toimuma paari kuu pärast ja meie juba rõõmustasime - jõuludeks rahu majas. Läks aga hoopis teisiti - mees sattus õnnetuse tagajärjel üliraskes seisundis haiglasse, oli kaks nädalat koomas, seejärel taastusravil ning tunnistati invaliidiks. Otse haiglast viisid ämm ja äi ta enda juurde. Nende meelest olin mina kõiges süüdi, ei käinud meest küla pealt otsimas ja koju vedamas, lasin tal juua ja tirisin perekonnaasjad avalikkuse ette. Nende meelest oli tegu ainult mõningase napsitamisega, mitte pideva joomisega. Hiljem, kui mees toibus, rääkis ta neile siiski tõe ära ja meie suhteliselt viisakas läbisaamine ämma-äiaga taastus.

Äi on juba mitu aastat surnud, mees elab koos oma emaga, on endiselt töövõimetuspensionil. Õnnetusest saadik pole ta tilkagi joonud.

Minu elutoast on jõehobu kadunud ja tagasi ma teda ei lase.