Oli kord....

Mõned blogijad on välja tulnud vahva ideega - panna blogivormis kirja oma pere lood ja mälestused. Mul tekkis sama mõte juba siis, kui plaanisin kirjutada oma vanaemast, aga veeretasin seda mõttekest veidi liiga kaua. Aga pole ju midagi imelikku, kui head ideed paljudele korraga pähe tulevad.

Ma ei ole oma suguvõsas ja põlvkonnas kõige vanem. Kuidagi aga on nii juhtunud, et just minust on saanud mälestuste vardja. Dokumendid, mis säilinud, on esialgu veel hoiul ema juures, samuti on ema kokku kogunud perekonnapildid ja koostanud nendest fotokroonika. Ühe suguvõsa haru kohta on valminud ka sugupuu, mis hetkel mu õe arvutis ülevaatamist ja paljundamist ootab. Selle sissejuhatuses on ema kirjutanud: "Tugev on inimene, kes teab, kus on tema juured." ja lõpetuseks märkinud, et ta loodab selle töö jätkamist järeltulevatelt põlvedelt.

Praegu on veel neid, kellelt küsida ja oma mälestusi kontrollida. Tahan, et ka minu lapsed teaksid, kust nad pärit on, ja kes olid need inimesed perekonnaalbumi piltidel, et nad teaksid nendest vähe rohkem kui ainult nime ja sugulusastet.

Mõned lood meie perekonnakroonikast on jõudnud ka siia blogisse. Edaspidi saab rohkem lugeda http://www.kukupai2.blogspot.com/

Tere tulemast!