Eesti vanim puuetega inimeste organisatsioon on Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühing. 31.oktoobril tähistati konverentsiga Rahvusraamatukogus "Kes oleme, kust tuleme ja kuhu tahame jõuda?" ühingu 85.aastapäeva.Konverentsi ettekanded jõuavad lähipäevil ka meie kodulehele http://www.thky.ee/
Kuid mõned mõtted, mida jagada.
Tänapäevalgi kasutab mõni inimene väljendit kurttumm. Seda peetakse aga kurtide ringkonnas äärmiselt solvavaks ja inimest, kes seda kasutab, täielikuks matsiks. Tuleks teada, et alates 1895 kuni Eesti Vabariigi lõpuni kehtis Eesti territooriumil Balti eraseadus. Selle järgi oli kurttumm isik, kes kuulmispuude tõttu polnud ennast võimeline väljendama, tema õigused olid seepärast piiratud. Ta ei saanud olla tunnistaja testamendi juures ega notariaalse akti koostamisel, tal puudus õigus osa võtta valimistest ja rahvahääletustest. Kohtus võis ta esineda tunnistajana, kui oskas end väljendada nii suuliselt kui ka kirjalikult.
Ametlikust terminoloogiast kadus väljend kurttumm 1962, kui Eesti Kurttummade Ühing nimetati ümber Eesti Kurtide Ühinguks.
Ka praegu tunnevad paljud viipekeelsed kurdid veel tõrjutust ühiskonnas, kuigi on tulnud juurde võimalusi ja vahendeid. Kõige rohkem haiget teeb siiski mõnede inimeste suhtumine. Kurti peetakse ka vaimupuudega inimeseks, temaga suheldes hakatakse ebaloomulikke näo- ja suuliigutusi tegema, ignoreeritakse elementaarseid suhtlusreegleid, arvatakse, et küll kurt kuuleb, kui talle kõvasti kõrva karjuda.
Soovitakse, et teenindajad valdaksid vähemalt viisakusviipeid ja aktsepteeriksid kurti kui klienti. Nojah, kui mõned aastad tagasi Hansapangale pakuti võimalust telleritele viipekeelt õpetada, ütles panga juhtkond sellest ülbelt ära - pole vajadust. Praegu on vähemalt Tallinna Liivalaia kontoris üks teller, kes suudab viipekeeles suhelda ja tööst tal küll puudust pole.
Pikk tee on käidud, aga palju seisab veel ees. Ja meie omalt poolt teeme kõik, et murda kivinenud arusaamu ning olla samaväärsed kõigi ühiskonnaliikmetega.
4 kommentaari:
minu suhtelemiskogemused kurtidega on näidanud, et kui neile otsa vaadata ja normaalselt suud liigutada, siis nad saavad kõigest aru. kunagi ammu olen ma nendega kohe palju suhelnud, mõned neist räägivad ka ise täitsa arusaadavalt, see vist sõltub sellest kui palju kellelegi isiklikult üldse suhelda meeldib. minu kõige lahedam kogemus oli kunagi ühe poisiga, kes ei kuulnud inimese kõnet, aga kuulis väga hästi suupilli.
kõige keerulisem on nendega, kes on kuulmisest täiskasvanuna ilma jäänud, nendega on suhtlemine hoopis keerulisem kui nendega, kes kunagi pole kuulnud.
tegelikult on ju kurtidega nii nagu suva inimesega, mõnega sobib ja mõnega mitte. Seda aga muidugi, et nad on inimesed nagu iga teinegi ja suheldes tuleb inimesele otsa vaadata. kuuljatega on ka kena, kui ilusti otsa vaadatakse.
Noh, oled asjale ilusti pihta saanud :) Nii ongi.
Kukupai!
Teatavasti seadustati viipekeel Eestis teise riigikeelena.
Sellega on aga tekkinud olukord, kus kuuljal pole kusagil võimalik õppida riigikeelt, et kurtidaga suhelda.
Või on?
Viipekeelt saab õppida kursustel ja sellest aastast alates ka Tartu Ülikoolis
Postita kommentaar