Lugesin täna, kuidas üks inimene juba varahommikul jõudis lollide ja lolluse peale vihastada. Tuhnisin oma vanade kaustikute hulgas veidi ja leidsin ühe toreda kirjutise.Lollid on nagu armastus:
- nendest võib lõpmatuseni rääkida- nad ei kao, kuni maailmas on kasvõi kaks inimest
- väikestes annustes on peaaegu kahjutud, suurtes ohtlikud
- kes neile alistub, muutub lolliks
- nad on meis igaühes potentsiaalselt olemas
- nad teevad õnnelikuks vaid selle, kes neid usub
- nende eest pole pääsu
- ligikaudu üks kahekümne miljoni kohta on sajaprotsendiline
- nad on kõige ohtlikumad siis kui nad on viljakad
- keegi neid ei külva, nad kasvavad ise
- kogu elu õpime nendega ümber käima ega oska seda surmatunnini
- mida parem vahekord meil nendega on, seda rohkem me seda varjame
- tõotavad rohkem kui suudavad pakkuda
- ka neid, kes nende vastu võitleb, tabab lüüasaamine
- nad ei talu mõistust
- me leiame neid kergesti enese ümber, väga halvasti märkame iseendas
Ühes asjas on lollid rohkem kui armastus:
- nad on tõepoolest kõige suurem jõud maailmas.
Autor on Gabriel Laub, aga kust ma selle üles korjasin, ei mäleta enam.
4 kommentaari:
:D:D:D
Armastust vist napib, aga lollust see-eest mitme eest:D:D:D
Minul muidugi - et ära hoida vääritimõistmisi.. :D
Nii hea on loll olla. :) Kuid üks väike aga asja taga - lollki vajab armastust, mida napib ...
Minu kui lolli enda kogemus :D
Mina tunnen ennast enamasti kitsena kahe heinakuhja vahel : üks kuhi on lollus ja teine armastus; mõnikord on lausa piinlik.............
Postita kommentaar