Hingedepäeval, vanaemale

Küünal põleb aknalaual. Mina aga mõtlen oma vanaemale, kes lahkus just täna 27 aastat tagasi...

Olin vanaema laps. Just mina sain endale kõik tema armu ja hoole. Armastasin teda kogu südamest. Kadestasin tema oskust inimestega läbi saada, alati mingit tabavat ütlust leida, elust virisemise ja vingumiseta läbi saamist. Ega tal kerge olnud - vanaisa viidi just enne sõda Siberisse, noor hellitatud naine kahe lapsega üksi. Mõlemad lapsed said toidetud ja koolitatud, prouaeluga harjunud daam ei põlanud ühtki tööd...

Seitse aastat elasime vanaemaga kahekesi, sellest viimase oli ta juba raskesti haige. Tolleaegsete arusaamade kohaselt talle endale diagnoosi ei öeldud (nagu saaks endist haiglatöötajat petta!), meile aga teatati kohe, et enam pole midagi teha, ainult valud saab ära võtta. Ja tõesti, valusid polnud vanaemal lõpuni.

27 aastat tagasi oli pühapäev. Mina olin terve nädala olnud kodus haiguslehel, pidin esmaspäeval just uuesti tööle minema. Vanaema tõusis hommikul nagu tavaliselt, tegi tule pliidi alla ja palus, et ma talle piima soojendaksin. Kui siis piimakruusi viisin, sain järsku aru, et täna on siis see päev. Telefoni meil ega naabritel polnud, mõtlesin, mis teha, sest üksi ma küll polnud valmis paratamatusele vastu astuma. Nagu tellimise peale saabus onupoeg, kupatasin ta kohe oma vanematele helistama. Nemad tulid ka kiiresti ja siis me vaheldumisi seal voodi kõrval valvasime. Rahulik ja vaikne oli see kustumine. Üsna õhtu eel arvasid vanemad, et jõuavad korra veel korteris ära käia, mõned ööbimiseks vajalikud asjad tuua.

Aga just sel ajal, kui nemad ära olid, lahkus ka vanaema. Panin ta silmad kinni ning sättisime onupojaga surnu laudsile. Kell seisma, peeglile lina peale, küünal aknale - just nii, nagu ma vanaema ja ta sõbrannade juttudest teadsin, et on kombeks. Veidi aja pärast surnu pesemine ja riietamine. Ainus lahkheli emaga tekkis kleidi pärast - mina soovisin panna vanaemale tema lemmikkleiti, ema pidas liiga heledaks ja valis teise.

Järgmisel hommikul läksin polikliinikust surmatõendit võtma. Ebamugav oli, kui õde tuli kabineti uksele ja kõva häälega küsis: "Kes siin surmatõendit soovib?" Oli tunne, et kogu järjekord vaatab mind (ja eks vaatas ka). Isa viis mu seejärel tööle, et emaga minna matuseasju ajama. Teistel oli hommikukohv juba joodud, aga ju siis oli mu näos midagi, mille peale üks naine kohe kiirustas uut kohvi keetma. Tolleaegsete töökaaslaste osavõtlikkuse ja toetuse eest olen senini väga tänulik.

Matused olid nagu olid, mitte just eriti head mälestused neist. Esimene šokk oli see, et kokkulepitud matja (kes elas üsna meie lähedal ja peret hästi tundis), sai just päev enne matust insuldi, tuli keegi vanamehenäss, kes rohkem pobises endale nina alla ja ajas suht mõttetut juttu. Sugulased ja tuttavad käisid ka peamiselt mu ema lohutamas, minule patsutati möödaminnes õlale ja öeldi, et noh, pole viga, elad üle. Krt, nad ju ometi teadsid, kui lähedased me olime vanaemaga!

Mõni päev hiljem oli töö juures ülemuse sünnipäev. Pingelangus oli nii suur, et jõin end totaalselt täis.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et vanaema mu lapsi näha ei saanud, ta oleks õnnelik olnud.

Surnuaias käin ma harva, minu jaoks on vanaema kuskil mujal. Vahel, kui on raske, käib ta mul unes külas. Täna siiski läheme tütrega.

Aga praegu ootan ma hoopis telefonikõnet Pelgulinna haiglast, mis teataks, et meie suguvõsa järjekordne printsess on lõpuks sündinud.

Lisatud kl 15.35 Printsess on kohal, kõik on korras!