Midagi on vist õhus, sest paljudes blogides jookseb järjekordselt läbi aborditeema. Viitama ei hakka, kes tahab, leiab üles küll.
Aga paneks siia kõrvale ühe naisterahva arvamise veel (autori loal ja mõnevõrra kärbituna).
Meestel on siinkohal õigus sõna võtta sellisel juhul, kui lõpeb ära jutt a´la meestel on looduslikud vajadused, mida ei tohi piirata. S.o. siis, kui nad otsustavad looma tasemelt inimese tasemele asuda. (Nojamuidugi on selliseid mehi ka olemas :))
Kas keegi neist tõesti arvab, et naised naudivad aborti ja selle loomuliku osana kaasnevaid hingepiinu? Ja millist arvamust tuleks siinkohal avaldada, kui vastu lajatatakse suurte ja ilusate sõnadega elu pühadusest, vastutusest jne, mille vastu keegi ei vaidlegi, aga mis inimeste igapäevaelu vaadates osutuvad kahjuks tühjadeks tünnideks, vähemalt selles kontekstis? Ja ÄKKI kehtivad need ilusad sõnad ka meeste kohta? Kui telekat vaadates reklaami peale satud, siis kuuled: "Valitud daamid jagavad temaga (noore valitseva isasega) trooni, aga ainult hetkeks.." Ja edasi?
Muidugi mul oleks, mida öelda. Mindki on mehed mõjutanud aborti tegema. Abikaasal see õnnestuski, sest ma sõltusin temast igakülgselt. Selle, kellest lootsin uuesti abikaasa leida, saatsin "mõnuga" "pikalt", kui ta sama jutuga tuli. Kasutasin oma vabadust ja paremat elujärge selleks, et jätta abort tegemata, ehkki nn.arukad inimesed seda minult eeldasid! Tõsi, ma ei kujutanud ettegi, et üksi (ometi vanemad lapsed ja sugulased aitasid) nii raske on. Pole ma ju isegi papist poiss, kui nii võib öelda, aga, aga... Mina vastutasin üksi oma "kergemeelsuse" eest (et meest n-ö õigel ajal hoovi ei tõmmanud, vaid püüdsin teda enne tundma õppida. Kes siis nii kaua oodata jaksab, kuni mina mõtlen?!) Üleeile andsin lõpuks hagi sisse..
Kui nüüd veidi järele mõelda, siis on abort just „lahendus” mehelikus mõttes: probleemi ärakaotamine, kinnimätsimine, maha salgamine.
See on jutt, millele ma kahe käega alla kirjutan.
10 kommentaari:
Ei oska kohe mitte midagi kosta selle teema puhul. Annaks jumal, et naised ei peaks vägivallatsema oma lapse kallal.Isegi downid on millekski vajalikud, aga me enam ei lase neil ilma sündida. Näiteks leetrid, sarlakid jne on vajalikud haigused, ütles üks staažikas lasteneuroloog, kes usub eelmistesse eludesse ja Staineri filosoofiat.HAigus olevat puhastustuli, aga kui seda tuld lõõmata ei lasta, sünnib järgmises elus veel haigem inimene.
jaaaa... kui naine ei ole veel ise kindel, et on rase - ja tuleb ema (teine naine, tütre ema, keda tütar usaldab naise eeskujuna) ja sõna lausumata viib abordi tegema...
tahtsin öelda, et vahetevahel pole meeski see keelaja... kuigi jah, jutt õige tõsine.
Mul on hea meel, et see teema "läbi jookseb", sest on liiga palju mehi, kelle arvates naise jaoks on abort meeldivam/harilikum/neutraalsem kui nende jaoks kondoomi kasutamine. Seda võis lugeda ka ühe mehe blogist blogtrees mõned kuud tagasi... No tõesti!
Viimane lause on eriti hea. Õnneks ei ole kõik mehed sellised.
kas keegi oskab öelda, alates mis ajast sai mehelikkuse tunnuseks kalduvus probleeme ära kaotada, kinni mätsida, nende eest põgeneda?
vanasti võeti härga sarvest ja meest sõnast...
Mina julgen välja öelda, et ma pooldan aborte. Ma ei taha siin öelda seda, et see ongi rasestumisvastane vahend ja kondoomi ei peakski kasutama, aga siiski pole ükski vahend alati 100% kindel. Kui laps tahab tulla siis ta ka tuleb.
Pahatihti võib, aga olukord muutuda ühe hetkega. Kolme lapsega, äkitselt üksikemaks jäänud naine, kellel puudub praktiliselt isiklik rahakott. peaks saama võimaluse kaaluda aborti. Puudega laste puhul tuleks aborti kaaluda kohe väga tõsiselt. (Muide downi sündroomi pole võimalik lootel kindlaks määrata.)
Soovimatuid lapsi siia maailma kannatama saata pole mingi inimlikkus. Me käime neist lastest mööda iga päev. Me võibolla isegi teame neid, aga me ei saa sinna midagi parata.
Lastekodud on täis lapsi keda keegi ei taha. Nende vanemad on vastutustundetud alkohoolikud või narkomaanid. (Kindlasti mitte kõigil).
Kui minu tütar jääks rasedaks näiteks teismelisena, soovitaksin ma tal aborti teha. Ma ei sunniks teda, aga soovitaks. Loomulikult toetaksin iga tema otsust.
samas, abort pole rasestumisvastane vahend!!!!
niipalju kui mina tean, downi sündroomi JUST NIMELT on võimalik looteveest määrata. ainult et mitte 100% kindlusega.
http://et.wikipedia.org/wiki/Downi_s%C3%BCndroom
Maria, Sa soovitaksid teismelisel tütrel aborti teha? Hoolimata sellest, et ta võib hiljem enam iial mitte lapsi saada? Ma usun, et abort on palju hullem kui rasedus, sünnitus ja üks pisike armas laps, mis sellest, et alguses võib Su laps vajada väga palju Sinu abi... Mis tunne Sul endal oleks, teades, et soovid lapselapse hukku???
Anna andeks, aga Sinu seisukoht on minu jaoks pehmelt öeldes kummaline.
Mina olen seda meelt, et kui selline asi juhtub, siis ei jää laps küll üles kasvatamata, aga niisugust soovitust ei anna ma iialgi lapsele ellu kaasa, et parem on abort teha. Hoopis vastupidi - saame hakkama!
No vot...
siin ongi see, et inimesed on erinevad. Ma pean aborti vajalikuks teatud juhtudel. Ma pean seda valikuks.
Ma ei sunniks oma last aborti tegema ja loomulikult ei jääks laps üles kasvatamata.
Samuti olen ma ka eutanaasia poolt ning ei usu ikka veel jumalat. Need on minu maailmanägemused.
Ma mõistan inimesi kes arvavad teistmoodi.
Sina mõistad mind aga lihtsalt hukka. Selles on meie vahe.
aga nagu ma alustasin.. inimesed on erinevad.
Ka mina arvan, et abort peaks olema lubatud viimse võimalusena, kui rasestumisvastased vahendid alt on vedanud. Meil oli gümnaasiumis noor perekonnaõpetuseõpetaja, kes tihti rõhutas, et abort EI OLE rasestumisvastane vahend - ja kui ta vahel palus nimetada rasestumisvastaseid vahendeid, nimetasid poisid muidugi nalja pärast esimesena abordi. Neile, juba noortele meestele, pakkus see teema ainult nalja.
50 aborti päevas on selgelt liiga palju ja tähendab, et inimesed suhtuvad aborti liiga kergekäeliselt. Eriti mehed. Aga siiski arvan ma, et võimalus seda teha, peaks siiski säilima.
Postita kommentaar