kolmapäev, 18. märts 2009

Minemise lugu

Aga võib-olla hoopis tulemise lugu?
Laenasin kah naabrinaiselt Irja Kassi raamatu. Poes seda ju enam pole. Eelinfo oli veidi vasturääkiv, niisiis võtsin natuke hoogu ja kogusin ennast, enne kui lugema hakkasin. Siis aga enne enam käest ei pannud kui läbi oli.
Mõnes osas pean naabrinaisega nõustuma - kerge see raamat ei ole. Alguses häirivad tõepoolest pikad ja lohisevad laused, ei saa kohe arugi, mida öelda on tahetud. Aga tegelikult, mida edasi, seda vähem. Haige, valudes, hämaroleku piiril olev inimene mõtlebki nii - alustab kuskilt, mõtted jooksevad omasoodu ning välja võib jõuda hoopis kuhugi mujale kui algselt plaanis.
Samastuda ma autoriga loomulikult ei saanud, mul pole sellist kogemust ligilähedaseltki mitte. Aga - veidi vähem kui kolmkümmend aastat tagasi nägin ma kõrvalt oma vanaema võitlust vähiga. Õigemini ei saanud tema puhul võitlemisest rääkida, kogu ravi piirdus paari kohaliku kiiritusseansi ja peotäie valuvaigistite väljakirjutamisega. Öeldi meile (mitte talle endale!), et mingit lootust pole ja ainus, mida teha saadakse, ongi valude äravõtmine. Hämmastaval kombel see isegi õnnestus, tugevaim valuvaigisti, mida vaja oli, oli pentalgiin, morfiumini ei jõudnud vanaema selle veidi üle aasta kestnud põdemise ajal kordagi. Ta lihtsalt hääbus vaikselt ning lahkus täie teadvuse juures.
Ma ei tea, milliseid mõtteid tema selle aasta jooksul heietas nendel pikkadel päevadel, kui ta üksi kodus oli, mina ju olin tööl. Vähk oli tollal diagnoos, mida haigele endale ei öeldudki, ainult lähedastele ning sellest rääkimine oli kuidagi tabu, justnagu muutuks sellest midagi paremaks. Vanaema polnud ju haiglaski rohkem kui umbes kuu aega päris alguses, ülejäänud aja oli kodus.
Me rääkisime paljudest muudest asjadest, surmast vist mitte kordagi. Või õigemini - paar vihjet nagu oli, aga mina olin siis ilmselt ka liiga noor, et neist kinni haarata ja jutuks võtta.
Irja avameelsus ja otsekohesus - usun, et alguses oleks selline asi lähedastele väga raske, kuid tundub, et see tegelikult on ainus asi, mis aitab olukorraga hakkama saada, aitab edasi elada ka siis kui tundub, et elu polegi muud kui üks suur mõttetu kannatus.
Päris nõrganärvilistele ja hüsteerikutele ma seda raamatut siiski ei soovitaks. Kes aga suudab ka kõige surmtõsisemaid asju musta huumoriga võtta, neile võib see üpris hea lugemine olla.

Kommentaare ei ole: