Täna, 11.märtsil, tähistab 85.sünnipäeva peapiiskop emeritus Kuno Pajula. Mees, kes sai peapiiskopiks kirikule pöördelisel ajal - juba oli õhus Eesti iseseisvuse taastamine, inimesed otsisid elule mõtet kõige selle segaduse keskel ning väga paljud neist leidsid just siis tee kirikusse. Üleminekuaja kirikupea roll polnud kerge, kuid Kuno Pajula sai sellega suurepäraselt hakkama.
Mina aga õppisin teda lähemalt tundma 1993 Soomes koolitusel olles, kui Pajula sinna koolituskeskusesse visiidi tegi ning mina talle tõlgiks pidin olema. Juba siis võlus ta oma inimlikkuse ja südamlikkusega, valmisolekuga vastata ka kõige tobedamatele küsimustele (sageli läbi peene huumori), oma härrasmehelikkusega, lihtsa ja arusaadava kõnepruugiga. Paljud keerulised asjad tundusid pärast neid vestlusi kuidagi kergesti mõistetavad ja arusaadavad.
Soojad suhted jätkusid ka edaspidi. Imelikul kombel need isegi paranesid veelgi pärast Pajula pensionile siirdumist. Siis ei kammitsenud teda enam ametikohustused, temaga võib suhelda nagu ühe targa vana mehega, kelle jutule annab kaalu tohutu elukogemus ja sügav vaimsus.
Kell 15 Toomkirikus toimuval pidulikul jumalateenistusel antakse Kuno Pajulale EELK elutöö preemia. See suur tunnustus läheb just õigesse kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar