Maailmade lõhkumine ja õpitud abitus

Hakkasin Katile kommentaari kirjutama, aga läks jutt nii pikaks, et tõstsin siia.

Ilmselt oleme me selle jutu ajendiks olnud Ninataga postitusest tõepoolest erinevalt aru saanud ning kommentaariumis läks arutelu juba laiemaks - millist tööd inimene üldse on nõus vastu võtma ja millist mitte, olgu või näljasurm.

Loomulikult on kõige parem, kui on võimalik teha tööd, mida oskad, mis sulle meeldib ning mille eest ka sobivat tasu makstakse. Veel parem, kui töökoht asub kodust viisakal kaugusel, mõnus minna ja tulla, poed-lasteaiad-koolid kah käe-jala juures. Kahjuks on see ideaal, mida reaalses elus üsna sageli ei kohta. Mingis osas tuleb kompromisse teha, tuleb otsustada, mis on hetkel olulisim.

Mina aga lugesin Ninataga jutust välja hoopis pahandamise õpitud abituse pärast. See konkreetne näide seal - tööd oleks, isegi parema palgaga kui seni, ainult 4 km kaugemal. NELI kilomeetrit! Minu jaoks pole see mingi maa. Paarikümneminutiline jalutuskäik ainult. Mu praegune lisatöökoht just nii kaugel ongi.

Võib öelda, et 4 km linnas või maal on eri asjad. Linnas saab bussiga sõita (ei pea ju!), maal sõltud täielikult kohalikust liiklusest, talvepakase või paduvihmaga lagedal väljal seda maad maha ei käi. Aga hea tahtmise juures on ka see mure lahendatav, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja kui näiteks oleks tõesti vaja lasteaeda haige lapse järele minna, siis leitakse ka selleks võimalus, küsida tuleb!

Miks ma nii teravalt reageerin? Sellepärast, et olen sellesama nähtusega väga lähedalt kokku puutunud. Jäi inimene tööta, otsis uut kohta, paaris esimeses öeldi ära. Järgmised pakkumised olid kah sellised, et ühte kohta oleks tulnud kahe bussiga sõita (erialane töö ja hea palgaga!), teises oleks tulnud natuke juurde õppida, ei läinud vaatama ega proovimagi. Ootas, et keegi hõbekandikul töö kätte tooks, mida loomulikult ei juhtunud. Aga mida kauem tööta oli, seda vähem oli üldse tahtmist uuesti tööle minna, muud asjad (mitte kodu!) muutusid olulisemaks. Lõpuks sai tööd, aga ei olnud enam harjumust korralikult tööd tehagi, nii et ega sellest head nahka tulnud.

Mina aga ei saanud endale sellist pirtsutamist lubada. Lapsed tahtsid süüa ja riiet, muud kulud peale selle. Tegin töid, mille jaoks mul oli ilmselgelt haridust ja oskusi liiga palju. Töö ei meeldinud kah ja kui lõpuks pääsesin, olin vist maailma õnnelikeim inimene. Seda aega tagasi ei tahaks, aga kui oleks vaja ja mingit muud võimalust ei oleks, teeks jälle, hoolimata sellest, et ma tõepoolest armastan mugavalt ja kergelt läbi saada.

Kati kommentaariumis tuli esile ka teine asi, mis mind samuti muretsema paneb - tööd lihtsalt ei ole, isegi kui inimesed oleksid nõus tegema mida iganes. See juba on kurjast. Sest tõepoolest, mida kauem inimene tööta on, seda raskem on tal hiljem uuesti normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Enesehinnang ja eneseväärikus saavad tõsiselt kahjustada ning neid haavu on pööraselt raske ravida. Sedagi näen ma juba praegu oma töös piisavalt palju. See on tõeline maailmade lõhkumine ja tõeline abitus ning kergeid lahendusi pole kellelgi pakkuda.

pilt siit