Jälle kell kolm äratus, et kella neljaks bussis istuda. Seekord siis sõit mägedesse, täpsemalt Moosese mäele, mille jalamil asub 4.sajandist katkematult töötav Katariina klooster.
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.
Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.
Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.
Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.
Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.
Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.
Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.
Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.
Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...
Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.
Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...
Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.
Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.
Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.
Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.
Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.
Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.
Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.
Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.
Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...
Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.
Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...
Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar