Ohutusreeglid matusel?

Terve Mõistuse Sündikaat avaldab vahel väga häid asju, peab tunnistama. Järgnev lugu igatahes on sealt.

Detsembris viis surm perekonnas mind otse kokkupuutesse tervishoiu ja ohutusega. Ma ei pea silmas, et kadunuke lõppes, kuna komistas oma koduaias õuepäkapiku otsa või mattus lillepärja mürgi kätte. Ta suri täiesti mitte-tervishoiu ja ohutuse kätte. Matused vahetult enne jõule on alati logistiline õudus ja ma ei jõudnud tegelikult leinama hakata enne, kui auto jõudis kiriku ette. See oli täiuslik postkaardi Inglise maaküla: kiriku vanem osa pärines 9 sajandist ja uuem osa 10 sajandist. Ma tundsin kerget kadedusepistet sellise maalilise puhkepaiga tõttu: sammaldunud hauakivid, jugapuu vari, kirikuaia taga kari rohumaal.

Meie ees astusid surnuvankrilt välja kirstukandjad, väga tõsised ja reserveeritud. Ja sel hetkel tõid nad nähtavale kokkupandava asja, mis paistis olevat segu kaubakeskuse kärust ja ratastel kanderaamist. “Mis see on?” küsis keegi. Matusebüroo direktorid on üüratult pedantsed ja tuhande ühe küsimuse vahel selle suurusest ja teise värvist ei olnud keegi rääkinud midagi kaubakärust.

“Aa, sellega veeretame me kirstu sisse,” vastas üks kirstukandja.

“Pidage,” ütlesin mina. “Te olete kirstukandjad. Kas te ei kavatsegi kirstu kandma hakata?”

“Ei ole lubatud, semu. Tervishoid ja ohutus. Tee on ebaühtlane.” Ta noogutas muldtee poole, mis viis kiriku väravast ukseni.

“See tee on olnud ebaühtlane viimased tuhat aastat,” juhtisin mina tähelepanu, “aga see pole paistnud neil takistavat matuseid pidamast.”

“See ei sõltu minust, see on tervishoiu ja ohtusnõue,” ütles ta mossitavalt. “Nad eelistavad sisse veeretamist juhuks, kui keegi meist libastuma peaks. Ebaühtlasel teel.”

Andsime alla. Leedid olid õnnetud kaubakeskuse käru üle. “Käigu pekki,” ütles mu õemees galantselt. “Me kanname kirstu ise sisse. Ta noogutas mulle ja paarile teisele meessugulasele.

“Te ei või teha seda,” protesteeris peakirstukandja. “Te ei ole litsentseeritud kirstukandjad.”

“No ja siis?” ütlesin mina. “Nagu te just selgitasite, teie olete litsentseeritud kirstukandjad, litsents on eranditult kirstu mitte kandmise peale.”

“Te ei või lihtsalt võtta kirstu ja kanda seda sisse,” puhises ta. Nüüd oli nende kord alla anda. Kirikus sees trampis organist vana Toccatat ja fuugat ning imestas, kus kõik on. Mul oli umbmäärane tunne, et oleme ajatolla Khomeini matuste lärmakamate hetkede lähedale jõudmas, kus rivaalitsevad kambad sikutasid tema laipa edasi-tagasi.

Kirstukandjad naasid. “Me kanname seda,” teatas ta, “aga te sellid peate meid aitama. Sel moel, kui tervishoid ja ohutus hakkab nurisema, saame me öelda, et te sundisite meid ja nad saavad edasi teie poole pöörduda.”

“Ma ei usu, et New Hampshire osariik annab oma kodanikke sel puhul välja,” ütlesin ma enesekindlalt. Ja me moodustasime pigem liigutava ja pühaliku pildi, liikudes kangelt mööda ohtlikult ebaühtlast teed, mida külaelanikud olid trampinud üle aastatuhande kuni jõudsime veelgi ohtlikumalt ebaühtlasemate kiriku enda iidsete kiviplaatideni.

Nagu sealkandis öeldakse, hulluks läinud Tervishoid ja ohutus, eksole? Või nagu üks daam pärast matuseid sedastas, kui me mürglit hiljem arutasime, “Ainult üks asi ärritab mind veel rohkem, kui hullunud tervishoid ja ohutus ja see on, kui inimesed ütlevad, “oh, see on hullunud tervishoid ja ohutus.” Ma mõistan, mida ta mõtleb.

Millal Eestis niikaugele jõutakse?