Paar tundi puhkust, koti lahti ja kinni pakkimine, veidi enese kohendamist ja oligi meil Nirtiga ning veel mõnedel reisikaaslastel aeg uuesti bussi istuda ning lasta end kogumispunkti viia, et ümber paikneda Jeruusalemma poole viivasse bussi. Sinna kogunes üpris kirju seltskond eri hotellidest kokku korjatud peamiselt venekeelseid reisilisi.
Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.
Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.
Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.
Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...
Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...
Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....
Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...
Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.
Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.
Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.
Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...
Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.
Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!
Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.
Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.
Pildil Nutumüür
Rohkem Jeruusalemma pilte siin
Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.
Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.
Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.
Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...
Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...
Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....
Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...
Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.
Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.
Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.
Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...
Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.
Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!
Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.
Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.
Pildil Nutumüür
Rohkem Jeruusalemma pilte siin
3 kommentaari:
Seda postitust lugedes hakkasin juba kahetsema, et selleaastaseks soojamaareisiks Iisraeli ja Maroko vahel kõheldes ikkagi Maroko kasuks otsustasin.
Mu suhtumine Iisraeli on vastuoluline. Ühest küljest äravalitud rahvas, aga teisest küljest sõjardid. Sellepärast olen kõhelnud, kas minna sinna või mitte.
Mul oli plaanis samasugune ekskursioon teha Egiptuse puhkusereisi käigus.Tänu sinule tean nüüd, et selliselt üheks päevaks pole mõtet Jeruusalemma joosta. See maa tahab süvenemist ja selleks peab rohkem aega olema.
Ma pean tunnistama, et ma ei näinud noil kaunitel ja vaiksetel tänavatel ei sõjardeid ega äravalitud rahvast.
Inimesed nagu igal pool mujalgi.
Tasub kindlasti minna.
Postita kommentaar