Üks asi, mis mulle ulmeraamatutes meeldib, on see, et tegelased ei käi kunagi poes. Selleks lihtsalt pole vajadust. Enamasti vajutavad nad oma kodus mingil paneelil nuppe ja mõne minuti pärast teatab kellahelin, et soovitud toit on kohal. Pole muud vaeva, kui mine luugi juurde, tee see lahti ja võta toidunõud välja. Võid kohe sööma hakata. Pärast sööki pista mustad nõud samasse luuki, ei mingit vaeva nende pesemisega.
Mina vaeneke pean poodi minema igasuguse ilmaga, seal riiulite vahel jalutama, aru pidama, mida siis seekord teha, kauba kärusse, sealt kassalindile ja hiljem kotti laduma, kotid kaameli kombel koju tassima ning ostetud kraamist söögi valmis ka veel vaaritama. Nõudepesu takkapihta.
Nojah, häda korral kõlbaks mulle selline külmkapp ka, mis ise ennast täidaks. Et lähed kapi juurde, mõtled, mida tahaks ja võtadki sealt soovitud ained. Siis võib ju isegi natuke aega köögis veeta. Nõud võiksid küll ise puhtaks minna...
Ega seal ulmeraamatutes ei koristata ka. Ruumid kas ei lähegi kunagi segamini või koristab siis robot. Vaat see kuluks ka mulle ära. Pidada isegi juba olemas olema niisuguseid...
4 kommentaari:
Oi, ma ei oska sellest unistadagi mitte - mulle nimelt meeldib koristada. Kui toidust unistada, siis ikka nagu jänes: olgu puu alt või otsast võtta.
Minu unistuste arsenalis on ka nõudepesumasinal oma kindel ja prestiižne paigake :D.
ma ka ei viitsi vahel koduseid toimetusi teha, selline kyllastumine on sest köigest. väga kukupaiga sama meelt, hetkel. vahel jälle see asi niimoodi pole. oleneb vist tujudest...
Nüüd küll jutt jätta, naised! Virisete siin...
Kogu saladus peitub lihtsas asjas. Filmides olen näinud, et nendel naistel pole tarviski koristada ja pesta nõusid, kellel ka pärast mistahes actionit on ikka laitamatu frisuur ja jume.
Postita kommentaar