Õunauputuse kõrvalmõjud

On mul aias üks vana õunapuu. Sorti ma ei tea, vanaisa oli kunagi metsast toonud. Ise ta selle puu vilju maitsta ei saanudki, enne kui puu kandma hakkas, tuli sõber Stalin ja saatis vanaisa külmale maale.

Aga niikaua kui mina mäletan, on sel puul alati õunu olnud. Maitse on selline omapärane, mitte liiga magus, aga isegi toorena pole need õunad hapud. Ma ei ole kuskil ega kunagi sama maitsega õunu kohanud. Paar viimast aastat on üsna kesised olnud, hea kui midagigi suhu pista sai. Tänavu aga on oksad lookas ning viimaste päevade tuulised ilmad panevad ubinad üksteise järel maha potsatama. Kuna tegu on suveõuntega, mida säilitada ei saa, mahlaks ja moosiks samuti ei kõlba (õunatükid keetmisel lihtsalt ei lagune), on sedapuhku kõik end nendest juba haigeks söönud. Küll sokutan igaühele kaasa, kes aga võtta viitsib, ikka jääb veel palju järele.

Järjekordset pesukausitäit köögis vaadates tuli lausa ahastus peale. Mahakukkunud õunad lähevad ju kiiresti plekiliseks ning paari päeva jooksul rändab neist suur osa kompostihunnikusse.

Mõtlesin siis, et kuigi nad õiged koogiõunad ka ei ole, võiks siiski proovida. Omaette ooper oli juba õunte puhastamine, pesukausitäiest jäi järele pool suuremat plekk-kausitäit tükke, ämbritäis sodi ja mõned terved õunad. Ühe asja sain selgeks - õunte puhastamise ajaks tuleb Tupsu mujale komandeerida. Päris kahju, et ma last enne ja pärast üle ei kaalunud, teaks, kui suur see "loomulik kadu"oli.

Tainast ma selle mässamise järel enam segada ei viitsinud, kaks pakki "Juubeli" tordipulbrit sai poole liitri veega ära segatud ja pannile valatud. Õunatükid jäid kah just nii suured kui nad olid, ei hakanud väiksemaks lõikuma. Surusin nad enam-vähem taina sisse, suhkur ja kaneel peale ning ahju. Tuli alla ning tund aega küpsetamist. Pere sõi ja kiitis.