Ninataga räägib loo naisest, kes elab mehe kontrolli all, aga ära ka minna ei taha. Selliseid lugusid võiks rääkida hulgemgi, usun, et igaüks on mõnda sellist naist kohanud.
***
Naisel on korralik töökoht ja hea palk. Lapsed on suured, nende pärast ei pea muretsema. Kuid sageli ilmub naine tööle sinise silmaga. Mees on viina võtnud ja tema peal pingeid maandanud.
***
Mees ega naine kumbki ei tööta. Naine on töövõimetuspensionär, mees ostab-müüb-vahetab. Üks laps on täiskasvanu, teine käib veel koolis. Üle kahe päeva mees kaine olla ei suuda. Tervis on tegelikult nii läbi, et mitugi korda on kiirabi kokkukukkunud mehe haiglasse viinud. Naine vaatab, mida veel saaks maha müüa, et edasise ravi eest maksta. Saab mees haiglast koju, jätkub kõik samamoodi. Kui naine üle tunni aja kodunt ära on, siis mees kohe helistab: "Kus sa oled, ma tahan süüa!" Ja naine tormab ummisjalu koju.
***
Mees ja naine mõlemad töötavad. Palka saavad kumbki üle keskmise. Lapsi ei ole. Aeg-ajalt on mees mitu päeva järjest kadunud ning naine hädaldab sõbrannadele: "Jälle ta tõmbab kuskil ringi!" Kui mees koju ilmub, on tal võõra parfüümi lõhn küljes.
***
Kas piisab?
Mis neid naisi ühendab?
Ükski neist pole oma eluga rahul. Sõbrannadele kurdavad nad oma rasket saatust küll, aga igasugune soovitus selle muutmiseks midagi ette võtta põrkab tagasi - ta on ju minu mees, kuidas ma lähen ära ja jätan ta saatuse hooleks?
Miks nad jäävad?
21 kommentaari:
Pole miljonimäng, seega võib vastuseid pakkuda.
Madalast enesehinnangust, mis tahes-tahtmata taoliste asjaolude juures tekib ja vaikselt mõttemaailma kusagilt adekvaatsest reaalsustajust eemale viib; hirmust muudatuste ja teadmatuse eest, need eelnevalt mainitust tingituna süvenevad ja võimenduvad ning jah, mingist väärastunud süükompleksist, vastutusest selle eest, mille eest (enam) ei saa ega pea, eriti kui pereliikmeid on enam kui kaks.
Ja kas alati ikka räägitakse või kurdetakse seda oma raske saatuse kogu tõde oma eheduses kellelegi? Kas mitte ei kaasne halvematel juhtudel teatav sotsiaalne isoleeritus, samast süütundest ja hirmust pigem hukkamõistu (ise oled loll, saamatu, nõrk) kui mõistmise otsa sattuda.
Jah, madal enesehinnang on kindlasti üks põhjusi. Kaasneb sageli ka häbi, sest ega tõesti julgeta alati kurta - mis teised minust siis mõtlevad.
Aga ühest vastust vist ei saagi anda. Ega me kipu neid naisi kiiresti mõistma küll, mõistavad need, kes ise on selle kõik läbi käinud.
ohver olla on ohutu. sinu eest otsustakse, suhtlemisskeemid on tuttavad, muutusi annab vältida. hind, mida ohutuse eest maksta, on igalühel erinev.
Ohvriks olemine on juba emapiimaga omandatud: naised peavadki alati oma meeste meele järgi olema, sest naiste asi on kuuletuda ja meeste asi otsustada. See on nii kole, kui kodus peksa saav naine läheb nõustamist saama ja esimese asjana küsib, kuidas oma mehele hea naine olla ja nii käituda, et mees ei peaks tema peale pahandama.
Läheb sellne naine lõpks ikkagi ära või sureb mees kõrvalt leiab noorik ikka samasuguse, kes tema elu eest otsustab.
Peksjast mehest ei saa iial head meest, räägitagu mis imelugusid tahes.
Kõige viimane, kui enam kannatada ei jõua - lööb naine mehe maha või paneb endale paela kaela. Enamus tapmise eest vanglas olevaid naisi on ju just nii sinna sattunud. Ja jälle on ta ju ohver...
Jube tihti pean ma igapäevatöös selliseid lugusid kuulma, paraku.
Madalat enesehinnangut on siin juba mainitud.
Mainimata on jäänud osade inimeste paaniline hirm üksinduse ees. Olgu see mees milline tahes, peaasi et on mees.
Olen näinud ka seda, kuidas peale joodikust ja vägivaldsest mehest lahkuminekut on inimesel vaid üks mõte: "kuidas leida uus mees, ükskõik milline see mees ka ei oleks, olgu kasvõi joodik ja vägivaldne"
Kolmas põhjus on kummalisel kombel mingi väändunud turvalisustunne. Inimene eelistab hädaohtu, mis on tuttav ja paradoksaalsel kombel seetõttu tema jaoks turvaline. Mida kauem olukord on kestnud, seda suurem tõenäosus, et inimene on kohanend, mingi oma taktita leidnud ning harjunud.
Kui veider ja samas nii loogiline, et siinsed kommenteerijad ei tule selle peale, et armastada meest saab kõige kiuste, armastus selline ongi, ta ei küsi vanust, vara ega muid tingimusi.
Armastus on vähemalt minu arust kõigepealt seotud turvalisustundega. Jah, muidugi kui katkiste inimeste kooselu neile mõlemalu turvatunnet pakub, siis võib seal isegi armastust leida. Ent pidada armastuse mõõdupuuks "kui peksab, siis armastab" on vähemalt natuke veider.
Teisalt - kogu inimlike tunnete spektri ulatuses on olemas ühes servas vihkamine ja teises armastus. Ehk on tegemist ringiga, kus on palju hämaralasid?
anonüümsele: jaa, armastust võib ka ühe põhjusena nimetada küll. Aga mõnikord armastusest lihtsalt ei piisa. Teine inimene ei muutu ning naine on õnnetu - teda ju ei armastata. Armastusevajadus kuulub kindlasti põhivajaduste hulka.
Üksindusehirm - jah, vähesed võivad öelda, et nad ei vaja enda kõrvale kedagi. Aga koosolemine peab pakkuma turvatunnet, kui seda ei ole, on jälle üks katkine inimene rohkem.
Perekonnad, kus üks osalistest teist vägivaldselt kohtleb on tegelikult haiged. Ohver, üha enam on selleks ka mees, loodab, et teine muutub. Pealegi pärast, see kes oli vägivaldne, teeb kingitusi, palub andeks ja kohtleb oma ohvrit eriti hästi. Ja teine läheb alati õnge, kujuneb välja sõltuvus teisest inimesest. Peetakse ennast vastutavaks koetud vägivallale.
ei ole ühest vastust. alati ei ole ka alkohol süü, miks mees peksab.
ja need naised... nad on ähvardustega ärahirmutatud, majanduslikult kinniseotud oma mehega, või see kõige lihtsam põhjus- kuhu minna? kui pole kohta kuhu minna. paariks ööks sõbranna juurde pole lahendus. ja nii parem ollakse, kuidagi ikka hakkama saab ja ega ta siis iga päev....
harjutakse hirmuga. kuigi nii ei peaks olema.
pluss veel näiteks selliste diagnoositud meeste ähvardused- kui sa lähed, siis teen endale lõpu, sõidan esimese puu otsa jne. milline naine on valmis allakirjutame kellegi surmaotsusele.
tegelikult peaks sellistel naistel olema suur tugi kusagilt, aga tihti ei julgeta oma kodusest elust kellelegi rääkida. Kes usub kõrgel positsioonil kõrharidusega mittejoovast mehest, et ta oma naist peksab? Sind naerdakse välja, keegi ei usu sind.....nii hakkab see nainegi oma mehe sõnu uskuma.
Paraku on see viimane vägagi tõsi. On kuidagi nii harjutud, et peksavad ja muidu vägivallatsevad ainult allakäinud joodikud. Ja kui palju valgekraesid tegelikult hunti lambanahas mängivad, ei tea keegi.
Võeh, eriti vastik teema... "seda kõike pole ju päriselt olemas". Irw.
Anonüümsele armastusest rääkijale - eneseohverduses, kus unustatakse armastada ka iseennast, pole ühel hetkel kellelegi teisele peale jalamati enam midagi pakkuda. Iseeasi, kui teine inimene vaid seda, mitte inimest, vajabki ja sellest jõu, ego või oma komplekside toidet saab. Siis on kõik korras.
Ainult et mulle, ja ma pole vist unikaalne erand, tundub see sügavalt patoloogiline.
Omadest kogemustest - ok, löömiseni asi ei läinud, aga vaimse vägivallani küll, oskan öelda, et tegelikult on kohutav eneseületamine kedagi, kellest oled kunagi väga hoolinud, oma elust ja kodust välja visata. Levinud mõttestamp on see, et naine peaks võtma oma seitse asja ja minema kõndima. Aga kui see kodu ja kõik, mis selles on, on naise oma ja naise rahaga ostetud. Ja see mees (1.90 pikk ja 120 kg) lihtsalt EI LÄHE MINEMA? Politseisse pole mõtet helistada, neid peretülid ei koti. Jõud peale ei hakka. Jutu peale saadetakse sind p... ja öeldakse, et ma ei kavatsegi kuhugi minna.
Mina sain selle asjaga siiski hakkama, aga korrata seda küll ei tahaks.
kaassõltuvus on üks kaval nähtus, mida on raske tunnistada endale.
Kui lihtne on öelda, et mine ära sellise mehe juurest. Kui raske seda on teha. Sa armastad seda inimest. Jah, ta peksab sind, aga ta skab ka väga ilusaid sõnu rääkida. Tavaliselt on sellised mehed voodis väga head. Nad teevad kõike kirega. Samasuguse kirega uuristavad nad sinu enesekindlust. Sa kardad. Sa ei skagi enam elada, ilma, et sa teaksid mismoodi on mitte hirmu tunda. Sa kardad temaga pärast palub ta ju vabandust ja nutab sinuga koos. Ta on ju see kes sind armastab ja sinul on temaga koos lihtsam. Ta toob ju ka raha. Millised kohutavad üürihinnad on korteritel ja ma ei saaks niikuinii üksi hakkama. Kasvõi rahaliselt. Ja siis tuleb ta ja otsib mu üles ja peksab läbi ja tal ei ole mingit kohustust mulle raha anda. Siis joob ta veel rhkem ja ta tuleb mind tööjuurde otsima ja ma ei elaks seda häbi üle. Ta leiab mu pimedal tänavanurgal ja lööb vigaseks või viskab hapet näkku. Aga ta ju armastab mind!
Politsei ei aita. Mul on häbi sinna helistada. Kui politsei ta ära viib siis ta tagasi tulles peksab mu oimetuks...
Üldiselt on sedasi, et neil kes selle sees pole olnud ei tea mida see tähendab. Kõrvaltvaatajal on väga lihtne öelda, et mine ära.
Paljudel pole kohta kuhu minna. Need inimesed ei suuda mõelda nii nagu inimene kelle enesehinnanguga on kõik korras. Keegi ei kujuta ette seda hirmu. Sa kujutad ette, et see mees on kõikvõimas. Sest ta saab ju sinust jagu. Ja seega on ta tugev... Sa teed kõik, et mitte tunda järjekordset valu. Sa ei teagi, et ka muudmoodi saab elada. Sa kaotad oma sõbrad, sest nemad ei mõista sind. Sul pole tugivõrgustikku.
Need naised (muide ka mehed) on ma murega üksi. Selleks on vaja aega ja julgust et suhelda turvakoduga või psühholoogiga.
Paljud psühholoogid ütlevad, et aga mine ära siis tema juurest, miks sa võtad tema kõesid vastu ja miks sa lased teda uksest sisse jne.. nad vaatavad sulle otsa hukkamõistvalt ja ei tegele sellega millega peaksid tegelema. Nad peaksid naise enesehinnangut tõstma. Näitama talle erinevaid väljapääse jne.
Kui sinu sõber on kannataja siis sa ei saa teda käekõrval sellest ahistajast eemale vedada. Sellest pole kasu. Kui inimene oma sees pole selleks valmis, siis ta läheb tagasi ja lõpuks oled sina ise süüdi.
Ahh.. vahet pole.. enamus inimesi ei lähe sellise mehe juurest ära ja keegi eis aa sinna midagi parata. Suur osa valivad oma järgmiseks kaaslaseks samasuguse mehe. Ja lõppudelõpuks jääb see kõik sinu sisse eluks ajaks. Sa ei saa sellest kunagi vabaks.
Kõige kohutavam ongi, et sellised naised jäetakse üksi, ilma tugivõrgustikuta. Nagu enne mainitud - mõistavad lõpuni vaid need, kes ise samas olukorras olnud. Ja elu on kordades keerulisem kui osatakse ette kujutada.
Politseid muidugi ei koti enne kui keegi on silmnähtavalt vigaseks löödud või hinge vaakumas. Mulle kunagi üks politseinik ütleski, et Eesti vabariigis on igaühel õigus juua palju tahab ja peretülide jaoks neil aega ei jätku, seda enam et sageli võtab teine pool avalduse hiljem tagasi. Hirm on nii suur või siis suudab teine oma haleilusa andekspalumisega tekitada lootuse, et nüüd oli küll viimane kord...
Mina arvan ka, et sageli ei saa saamahimulised aru, mis on armastus.Armastades nö väärakat päästavad need naised ühiskonda hullemast.
Mis võib veel hullem olla? Ja miks peaksid need naised end "ohverdama"? Sageli on nii, et sellises kodus kasvavad lapsed jätkavad sama rada sest nad pole muud malli eluks kaasa saanudki.
Lugedes mitu päeva tagasi meenus mulle taas kõik põrgu - ma ei komminud nimelt...
Pagana kerge on 1 1-le hukka mõista. Ma ei soovi südamest, et ükski naine (ega mees) ei peaks vägivallas elama... Kuid selles elanud ma mõistan hoopis teisiti...
Kannatuspiir on väga erinev. Kannatus oli mul näiteks ellu jäämis viis - uskuge või mitte ning mina ei sallinud lõpuks endki, kuid kannatasin ka iseend välja. Otsisin väljapääsu. Aastaid ja leidsin. Tõsi mitte väga hea, mida lootsin. Kuid lahendusi otsing kestab siiani ja mine tea, kui kaua veel...
Mina isiklikult ei pane armastust ja vägivalda ühte - nad on niivõrd kaks erinevat tunnet. Olen õppinud, just nimelt õppinud hukka mõistma vägivalda ja ka alkoholismi, mitte armastust. Sageli küsitakse, miks ta armus koletisesse - sry, kui ette elu teada, siis... poleks maailmas mitte midagi head vist.
Minu poolt praegu siin kohal kõik.
(PS. Ärge öelge, et minu puhul oli eri-vägivald - ei olnud ju. Isiklikult mulle mitte. Ehk ühiskonnale siiski pisut, aga see on teine teema.)
olen minagi selle teemaga lähedalt kokku puutunud
ei usu tõesti keegi võõras kui hull võib olla olukord
olen küla turvatoa ukse taha jäänud, sest keegi ei usu, et mu vaikne ja tubli mees mulle ohtlik võib olla
ei usu minagi peksja paranemisse
ja kõigile naistele ütlen alati et asi võib ainult hullemaks minna mitte paremaks
ma ei taha ära kiita
aga mu enda elu on nüüd rööpas ja juba mitu aastat(viies aasta läheb)
armukesed on maha jäetud
abielurand sõudis kohale ja kunagi vägivaldsest mehest on saanud tubli ja asjalik pereisa vahva vanaisa ,hoolitsev abikaasa ja isa
ja selleks, et aru pähe võtta oli vaja tunda surmahirmu ja hirmu tõelise üksijäämise eest
võib kõlada kummaliselt aga kõiges selles õnnes võin ma tänada kasvajat, millest ma muidugi jagu sain
aga see on eriline erand ma arvan ja selle eest saab vaid Jumalat tänada, et olen elus ja minuga on mu kallid ja mu õuel on lõpuks kaua oodatud õnn ja rahu
Postita kommentaar