Kõige mihklim Mihkel

Mihklipäevase fotojahi jaoks valisin pildi Eesti invaliikumise grand old man'ist Mihkel Aitsamist, Eesti esimese käsijuhtimisega sõiduauto omanikust, liikumispuuetega inimestele mõeldud Karaski kohanemiskeskuse ühest rajajast ja eestvedajast. Ning kõige selle kõrval on Mihkel lihtsalt üks tore muhe mees, mitmekordne vanaisa, hea sõber ja jutukaaslane.

Kuigi Mihkel Aitsam liigub aeglaselt, tuntakse teda, kui inimest, kellel on alati aega. Kui näiteks on vaja mustast august välja aidata inimest, kes on äsja ratastooli sattunud või kui keegi küsib, mida teha, et parandada puuetega inimeste väljavaateid, siis on Mihkel alati olemas. Ta on kursis, kuidas üks või teine invaprobleem on lahendatud Soomes, Rootsis või ka mujal, samuti on tal alati palju uudseid ideid, kuidas võiks sama asja ajada Eestis.

Mihkli lugu

Terve on Mihkel oma 76. eluaastast olnud vaid 3 kuud. Imikueas põetud lastehalvatus võttis Mihklilt liikumisvõime 20. eluaastani. “Tänu Jumalale, et põdesid haiguse nii väiksena”, on talle neuroloogid öelnud. See tähendab, et noor organism hakkas end üles ehitama nii, et kogu keha võitles vapralt haiguse tagajärgedega.

Suure tänu oma kujunemisel ja kasvamisel peab Mihkel ütlema oma vanematele, kes maainimeseliku pragmaatilise lähenemisega elule ei sussutanud ega kussutanud oma poega. Mihkel kasvas jõudsalt ja võrdväärselt oma vennaga. Keskkooli lõpuni liikus Mihkel rattal, mille tema isa spetsiaalselt oli ümber ehitanud. Trenni, tugeva tööga iseendaga ning selle omamoodi sõiduriistaga liiklemine säilitas ka Mihkli liigeste liikuvuse. Pärast keskkooli lõpetamist raviti Mihklit ligi kaks aastat Tartus haiglas. Selle aja sisse jäi 4 operatsiooni, mille tulemusel suutis Mihkel haiglast välja saades küll väga vähesel moel, kuid siiski juba karkudega komberdada. Mihkel ei jäänud aga oma olukorda haletsema vaid asus usinasti õppima ning töötama. Võib arvata, et see ei olnud kerge, kuid halva liikumise pärast ei jätnud ta ühtegi ametiülesannet täitmata. Eks seetõttu on Mihkel ka maksimaalselt toimetulev tänaseni.

Miks Mihklist sai just see inimene, kes ta täna on?

Mihkel ise arvab, et tema eelnev elu insenerina on olnud vaid ettevalmistav etapp sellele, et tekkis olukord, kus teda hakkasid teised puuetega inimesed huvitama. Omandanud kõrgkoolis insenerieriala, töötas Mihkel end üles kuni ETKVL peainseneri kohani. Tagantjärele on tal aga tunne, et elu pööras teda. Ta sõnab, et inimese kõige kardinaalsemad otsused ja teod satuvad tema 50. ndatesse eluaastatesse. Nii tegi ka Mihkel. Saabus hetk, mil oma erialal tippu jõudnud mees jättis inseneriameti ja asus juhtima liikumispuuetega inimeste ühingut. Siiamaani imestatakse, kus võttis 50. aastane mees julguse hüpata vette tundmatus kohas.

Mihkel räägib asjadest nii nagu ta neid tunnetab, mitte nii nagu ta on mõnest raamatust õppinud. Kindel meetod teada saada on kogeda ise jälgides teisi inimesi, analüüsides ja vaadeldes. Mihkel sõnab, et “kõige olulisem on paika panna oma väärtushinnangud ja mõtestada enese jaoks, mis on primaarne, mis on sekundaarne. Kuidas oma elus edasi minna ja mida antud situatsioonis ette võtta”.

Mihkli arvates koosneb inimese elu kolmest komponendist, milleks on füüsis, psüühika ja sotsiaalsed suhted. Kui üks häirub, siis häirub kogu süsteem. Kui inimese elu on seni ühte “vagu” pidi kulgenud, siis sellest vaost välja tulla on väga raske.

Puudega inimestega on sama lugu: kui sa oled olnud terve inimene, siis invaliidistudes juhtub midagi šokeerivat - üks elu kolmest komponendist kukub kokku ning selle tagajärjel kukuvad kokku ka paljud sotsiaalsed suhted ning kogu senine elu tuleb taas samm-sammu haaval üles ehitada. Paljukogenud mehe arvates on emotsioon inimsuhete kõige kurjem vaenlane. “Meil tuleb õppida oma emotsioone valitsema, oma mõtteid korrastama ning oma elu nägema nii nagu ta on. Kui kõik see on paigas ja inimene seda ka tunnetab, siis on lootust muutustele ning sellele, et inimesel hakkab taas huvi ümbritseva vastu tekkima”, kõneleb Mihkel. Rehabiliteerunud on ju tegelikult see inimene, kes ei häbene, kes on valmis rääkima oma puudest ja isegi selle üle nalja viskama ning seejärel ka oma eluga edasi minema.

Kuidas hindab Mihkel tänast puuetega inimeste olukorda?

Mihkel lausub, et nii mõnedki arhitektuursed probleemid on leidnud oma lahenduse ning ka mitmeid sotsiaalhoolekandesüsteeme on loodud. Kõige suuremat puudujääki näeb ta aga puudega inimeste kohandamises ja tema tagasi aitamises reaalsesse ellu ehk siis sotsialiseerumises. “Räägitakse palju ilusaid sõnu, aga kas me ka mõtleme, mida tegelikult nende mõistete all tehakse: rehabiliteerimine, rehabilitatsiooniplaan, sotsialiseerumine, puuetega inimeste tööle minek, puuetega inimeste ettevalmistamine tööle minekuks jne. Kas me oleme kunagi vaadanud ja mõelnud, mida tegelikult ette võetakse?”

Mihkli unistused

Kõige tähtsam on tema jaoks ümber kujundada arusaam invaliidistunud inimese kui meditsiiniliste protseduuride kogumist, sest vale käsitlus tõukab hädasolijat vales suunas - aina uut ja uut ravi ja ravimit otsima. Mihkli jaoks ei ole olemas mingit erielu, on elu, mida elame siin ja praegu, just niisugusena kui see meile on antud.