Seened - noa ja kaameraga

Sügis on siis päriselt käes, kui riisikad ninad samblast välja ajavad. Need on seened, mida mulle korjata meeldib - praktiliselt kunagi pole nad ussitanud, puhastamisega on vähe vaeva ja valmistamine ka lihtne.

Ega mina seenemetsast tühja korviga tagasi tule. Eriti kehtib see mu koduümbruse kohta. Kuna see mets on mulle varasest lapsepõlvest tuttav, tean ma üsna täpselt, millise puu või põõsa alla vaadata. Ja olgu sealt või kümme turumutti üle käinud, mulle jääb ikka midagi. Esiteks on neil silmanägemine vist kehva, näevad ainult suuri ülekasvanud pilvikuid (mis ma heameelega metsa jätan, ei viitsi puhastamisega vaeva näha ja keegi ei söö ka neid eriti), teiseks nad ikka vist ei tunne kõiki seeni - millega muidu seletada, et pilvikujalgade kõrvale on kaseriisikad kasvama jäetud.

See muidugi ei välista mõningaid ebameeldivaid üllatusi, näiteks avastasin, et tavaline puravikukoht on nii segi songitud ja prahti täis tassitud, et seal ei kasva vist oma kümme aastat enam midagi. Seevastu aga leidsin täna kivipuraviku kohast, kus neid iialgi varem kasvanud polnud. Ja kuna enamus korjajaid ei tee vahet tõmmuriisikal ja tavavahelikul, olid igaks juhuks vist tõmmuriisikadki kasvama jäetud. Enam ei kasva, purgis juba.

Ebameeldiv üllatus oli ka, et sirmikud, mille asukoha meelde jätsin, et neid siis fotojahi jaoks pildistada, kui nad juba täies ilus on, olid hoopis puruks pekstud. Ei olnud kübaraid söögiks kaasa viidud, tükkideks olid trambitud.

Siia panen vaatamiseks metsakaunitari kärbseseene, ülejäänud koos kommentaaridega on loomulikult seal.

Minge seenele!

Järgmised jahiteemad