Mida teha, kui hommikul ärkad korraliku kõhuvaluga ja mõtled, kuidas päeva toimetustega kõige kergemini hakkama saada ning siis helistab äkki sõber teisest maailmanurgast ning teatab, et ta veedab mõned tunnid Tallinnas, kas oleks võimalik kokku saada?
Otse loomulikult rippusin ma siis pool tundi telefoni otsas, tõstsin kõik planeeritud kohtumised ringi ning tormasin sõbraga kokku saama.
Vähe on selliseid sõpru, kellega kohtudes ka aastate tagant, pole vaja hakata andma põhjalikku ülevaadet vahepeal toimunust, kes oskab küsida just selle kohta, mis hetkel muret teeb, kellele võib kõike kurta ja kes mõistab poolelt sõnalt ning leiab just õiged sõnad, mida sel hetkel vaja on.
Täna kohtusin ma just sellise sõbraga. Me tunneme teineteist juba väga kaua, kuigi vahel on läinud aastaid, mil pole olnud võimalik kokku saada. Meilid ja telefonikõned siiski ei asenda inimest ennast.
Seda kohtumist oli tõesti väga vaja. Sellist energiasüsti poleks ma kuskilt mujalt saanud. Ma tõepoolest tunnen, et jaksan jälle. Ja ma olen väga tänulik kõigile, kes olid nõus tänased kohtumised edasi lükkama ainult selleks, et mulle seda kokkusaamist võimaldada.
2 kommentaari:
Sellised asjad on väga toredad :)
Mina mattusin kultuur- ja toimetustekihi alla viimased kolm päeva ...
uhhh...nii armas on sellist sõpra/sõbrannat omada :) ja see energiasüst on nii positiivne, et ajab sulle sellise mõnusa naeratuse ka hiljem näole, kui sellest kokkusaamisest mõtled....
Minul on niimoodi msniga :) kui kohtun seal oma vanade sõprade/sõbrannadega :)
Postita kommentaar