... tühja neist seintest ja vundamendist!
Meie kõrvalkrundil seisid pikka aega ühed varemed. Seisid ja seisid, omanikku ei paistnud kusagilt. Peremeheta need varemed ka just ei olnud, keegi maksis maamaksu nendealuse maa eest päris korralikult.
Algselt oli sellel kohal krundi esimese peremehe pesuköök. Siis ta natuke kõpitses seda ja üüris ühele sugulasele elamiseks välja. Aeg läks, peremees ja sugulane läksid peaaegu korraga sinna, kust enam tagasi ei tulda. Aastakese seisis majake tühjana, siis müüsid pärijad selle ühele naisterahvale. Ülejäänud maja müüdi ka osade kaupa eri omanikele, nii et sellele tillukesele krundile pidi neli peret ära mahtuma. Ega teistel probleeme polnudki, aga too naisterahvas oli suur kassisõber. Parematel päevadel loeti ta majapidamises kokku 47 kassi. Rühmade kaupa käisid need siis naabrite aedu vallutamas, meiegi kuurikatus sai nende käpajälgi täis.
Eks majake kippus kitsaks jääma, proua otsustas suuremaks ehitada. Ilma igasuguste projektide ja lubadeta muide. Maja otsa tekkis putkataoline moodustis, mis vannituba pidi olema, ning kogu kremplile ehtitati peale teine korrus. Sellega asi piirdus, sisetöödeni ei jõutudki, sest üks naabritest läks kaebama. Ehitusametnikud käisid kohal, andsid korralduse lammutada kõik ülemäärane, samuti koristati ära kassikogukond. Proua lammutama ka ei hakanud, kolis hoopis mujale ning üüris majakese sõbrannale välja. Too oli kena vaikne naisterahvas, kes kõigiga hästi läbi sai. Tema jutustas ka, et maja pole seestpoolt üldse remonditud, seinad on turbaga soojustatud ning põrandat kui sellist polegi, paljas maapind.
Aga sai selle sõbrannagi aeg otsa ning proua kolis tagasi. Nüüd oli ta olek selline, et meil naabritel tekkisid tõsised kahtlused tema vaimse seisukorra suhtes (mis ka kinnitust leidsid). Viis-kuus aastat tagasi (Hiir, värskenda mu mälu!) muutus asi imelikuks. Proua nimelt olevat majakese maha müünud. Kuidas lugu täpselt oli, ei tea keegi, aga lubatud korterit ta vist vastu ei saanud ja jäi päris kodutuks. Majake aga seisis tühjana. Katus ja osa ülemisest korrusest lammutati, aiaväravale pandi tugev tabalukk ja nii see seisma jäigi mitmeks aastaks. Ühel ööl loopis keegi allesjäänud aknad ka puruks, kuid omanikku ikka nähtavale ei ilmunud. Vihm ja lumi sadasid majja vabalt sisse.
Täna hommikul avastasime, et nendele varemetele pannakse uut katust. Mina oma naiivsuses mõtlesin, et tehti uus karkass ümber, sest ega need poolmädad seinad ometi katust kanna. Aga võta näpust, otse nende peale sarikad toetuvadki!
Saab näha, kuidas selle õnnetu lobudiku saaga jätkub...
2 kommentaari:
See tragikoomiline lugu võtab suurepäraselt kokku selle, millest Eestis üldiselt ja Tallinnas eriti puudust on: haldussuutlikkus.
Väikese Notsu esimesel suvel toimus muidu vaikse lobusdiku ümber suurem sebimine. Tumedates pikkades mantlites mehi ning nende silmatorkavalt tagasihoidlikke autosid olen elus varemgi näinud. Tuntud allilmategelane rääkis hiljem ka loo ära. Mõistuselt nõdralt vanaproualt oli majake kahesaja krooniga välja petetud. Proua koliti lubadusega osta uus korter, depressiivsesse külakesse. Paari kuu möödudes saabus korteri omanik - üürileping on lõppenud... Majakraam, mille petis, proua kunagise töökaaslase poeg, lubas järele saata, visati päev hiljem suurde ehituskonteinerisse... Miskil põhjusel oli petis allilmategelastelegi tünga üritanud teha.
Kellele varemed nüüd kuuluvad, ei tea. Loodame häid naabreid.
Postita kommentaar