Kuum kartul

Tänane koosolek tõi jälle esile ammuteada tõsiasja - puuetega inimesed ja nende organisatsioonid on mõnedele ametkondadele nagu kuumad kartulid, mis kiiresti enda käest edasi tuleb saata, et ei kõrvetaks.

Algas asi sellest, et Tallinna linnavalitsus plaanib teha uurimuse, kuidas puuetega inimesed on rahul linna poolt pakutavate teenustega ja iseendi olukorraga Tallinnas. Meie esimene küsimus oli, kas on ikka vaja koostada hirmpikka ja põhjalikku ankeeti, seda enam, et kaks aastat tagasi tehti selline üle-Eestiline uurimus juba ära. Leidsime, et siiski on, kuna Tallinna ja mõne väikese valla olukord ja võimalused pole ju võrreldavad. Samas on Tallinn mõnes mõttes eestvedav vedur, kelle järgi teised saaksid joonduda.

Teine küsimus oli, mida konkreetselt üldse sinna küsimustikku panna, kellele see oleks suunatud ning mis kogu sellest uurimusest järeldada võiks. Kas on jälle asi, mis lihtsalt võetakse teadmiseks, kuid tegelikkuses midagi ei muutu? Või saab sellest arvestatav infoallikas, mis võetakse aluseks edasises tegevuses?

Siis tuligi jutuks, et tegelikult paljudeni info saadaolevate teenuste ja toetuste kohta üldse ei jõuagi või jõuab väga lünklikult. Kelle asi oleks infot koondada ja vahendada? KOV sotsiaaltöötaja? Sageli pole tal endalgi täit ülevaadet pakutavatest teenustest või siis ei julge ta neid soovitada, sest äkki ei jätku raha.

Organisatsioonid võiksid samuti oma liikmetele palju rohkem esmatasandi teenuseid osutada, kuid sageli piirab neid riigi poolt seatud barjäär - teenuse osutamise keskkond peab vastama väga rangetele tingimustele. Organisatsioonid pole aga sugugi nii jõukad, et kõike ise arendada. Palju tehakse projektipõhiselt. Ning siit koorubki järgmine probleem.

Esiteks on projektid sageli ühekordsed ja lühiajalised, jätkuprojektile ei pruugita enam raha eraldada.

Teiseks on projektide kaudu rahastatavad asjad rangelt piiritletud, näiteks investeeringuid tihti teha ei tohi. Enamasti tohib korraldada nõustamisi ja koolitusi. Kuid inimesed tahaksid ka vaba aega veeta, tegelda kasvõi kultuurilise enesearendamisega. Ning siin tekib konflikt rahastamisallikaga.

Üldiselt ollakse arvamusel, et kõike, mis on seotud puuetega inimestega, peab rahastama Sotsiaalministeerium või KOV sotsiaalosakond. Kui kirjutada asjalik ja hea projekt, mis keskendub keeleõppele või kunstringile ning minna raha küsima Haridusministeeriumist (sest see on ju haridusprojekt), siis vaadatakse kohe - ahaa, puuetega inimesed, minge Sotsiaalministeeriumi! Aga kuidas sotsiaalvaldkonna rahastamisega on, teame kõik. Sama lugu on kooliõpilase isikliku abistaja või tugiõpetajaga - neid rahastatakse ka sotsiaalrahadest, kuigi loogiline oleks just hariduse alt võtta. Veel keerulisem lugu on, kui abivajaja on näiteks eesti keelt mittevaldav inimene ja projekt sisaldab eesti keele õpetamist. Loogika ütleb, et rahastama peaks Migratsiooniamet (ja sinna on suunatud suured summad ju), aga ei - ikka sotsiaali!

Tundub, et kõige lihtsam oleks suruda puuetega inimesed getosse ning eraldada selle ülalpidamiseks piisav summa. Olgu siis seal, ärgu tülitagu korralikke ametnikke, kellel omakorda pole vaja end koolitada ega pead vaevata.

Sellist asja ei juhtu. Maailm on meie kõigi ühine kodu ning meil tuleb seal koos hakkama saada. Ühiste jõududega, ei mingit kuuma kartuli loopimist enam.