Ingrid viskas blogijatele korraliku pähkli puremiseks. Ma kirjutasin pool lugu valmis, siis panin seisma, et natuke mõelda. Ja hästi tegin, terve laupäevase päeva on selleteemalisi lugusid sadanud blogipuust nagu Vändrast saelaudu. Kommentaare lugedes tekkis vahepeal lausa tunne, et kui kõik see rahvas ühte ruumi kokku koguda, läheb löömaks.Aga tegelikult on suur osa minu mõtteid ilusasti ära öeldud, pole põhjust neid üle korrata.
Mind aga hakkas häirima, et enamasti seostatakse väärikust ikka vanadusega. Vanadus ei taga automaatselt väärikust. Ja vanadus pole ka mingi privileeg, mida kasutada selleks, et nõuda enesesse lugupidavat suhtumist ja enese austamist. Ma ei räägi siin istekoha pakkumisest, tänamisest või muust sellisest, see on elementaarne viisakus ju.
Väärikas ei ole inimene, kes vingub ja viriseb, süüdistab kõiki teisi hoolimatuses ja ükskõiksuses. Väärikas ei ole inimene, kes pidevalt rõhutab oma teeneid ja oskusi – kui need olemas on, siis tunnustatakse neid niigi.
Mul oli aastaid tagasi kolleeg, kes ei nõustunud kuidagi pensionile minema, töötas hulga aastaid üle aja. Kahjuks töö kannatas selle all. Lõpuks tuli talle päris otse öelda, et oleks nagu aeg. Asi läks väga inetuks – sama kolleegi vaiksel taganttorkimisel koguti allkirju tema töölejäämise poolt, süüdistused teeneka vanainimese kiusamises lendasid kõige kõrgemategi ülemuste pihta, asjasse kisti mõjukad sõbrad kõikvõimalikest kohtadest. Kuna olin selle supiga väga lähedalt seotud, tuli mul tõsiselt pettuda inimeses, kellest olin tõesti lugu pidanud.
Praegu naudib sama inimene tegusat vanaduspõlve, ütleb, et tegemist rohkem kui teha jõuab.
Praegu naudib sama inimene tegusat vanaduspõlve, ütleb, et tegemist rohkem kui teha jõuab.
Mina aga sain õppetunni – vanadust ei tohi kurjasti kasutada, see võib hävitada kõik, millele inimesel muidu õigus oleks – teiste inimeste austuse ja lugupidamise.
2 kommentaari:
Väga huvitav aspekt. Kui kõik arvamused kokku võtta, saab päris asjaliku käsitluse.
Sinu näitele lisaks - mul on ka üks minust palju vanem endine kolleeg, kes aina süüdistab ja süüdistab kogu maailma - midagi head polegi. Kui ma talle helistan ja küsin, kuidas läheb, siis saan kõigepealt võtta selle pärast, et temal ei saagi kuidagi minna, sest ta on nii haige ja üksi.
Mul on ka kurb sellise vanainimeste pärast, kes ei näegi ümbritsevas mitte midagi head, vaid kõik on paha ja halvasti ja keegi ei hooli neist ja vabariigi valisus krahmab ainult enda taskud täis ja vaesed pensionärid surgu või nälga ja poes on käibemaks 18%, see on ju sulaselge röövimine.... Sellised inimesed võtavad jõu ära ja nad peletavad kahjuks oma suhtumisega kõik endast eemale... Aga seda suurem rõõm on kohata eakaid, kes on särtsakad ja optimistlikud ning hoolimata kõigist probleemidest suudavad olla rõõmsad nind nautida oma vabadust tegelda meelepäraste asjadega. Selline väärikas ja optimistlik vanur tahan mina ka olla! :)
Aga vanusest väärikus ei sõltu, olen minagi näinud väga meeldivalt väärikaid lapsi, nendega on meeldiv suhelda ja mõtteis tänan alati nende vanemaid. Ja kui võimalust on, siis mitte ainult mõtteis.
Postita kommentaar