teisipäev, 25. detsember 2007

Sõnasõltuvus

Kõnnin tänaval. Vastu tuleb tuttav, keda juba mitu aastat näinud pole. Äratundmisrõõmule järgneb loomulikult vestlus: "Oi, tore! Pole ammu näinud! Kuidas siis elu läheb?" Tunnen end rõõmsana - ammune koolivend pole mind unustanud. Pärast lühikest jutuajamist kõnnime mõlemad oma teed edasi. Tundsin ma tõesti ammuunustatud koolivenna vastu huvi? Vist mitte. Viisakus nõudis minult küsimist. Tegelikult oli mul üsna ükskõik, mis ta naise nimi on ja mitu last tal on. Sõnad jätsid minust hea mulje. Nende abiga tundsin huvi. Nemad aitasid mind jälle hädast välja. Nemad maalisid mulle teistsuguse näo ette.
Alguses ei olnud sõnu. Olid sabakergitused, kulmukortsutused, hüppamised-kargamised, lõhnad ja värvid. Tõsi, olid ka mitmesugused häälitsused, ent neid ei saanud veel sõnadeks pidada. Kõik oli üsna üheselt mõistetav: sabakergitus tähendas sabakergitust ja kole möiratus tähendas koledat möiratust. Aeg arenes, ent eelkõige arenes inimne.


Mõttemaailm avardus ja enam ei olnud võimalik neid väheseid märke kasutades suhelda. Tuli uusi leiutada. Tulemuseks oli keel, mis koosnes sõnadest. Praeguseks on see saanud meie elu lahutamatuks osaks. Märgid, lõhnad ja värvid on peaaegu kadunud. Sõnad on saanud endale kandva rolli ning see koorem ei ole kerge. Raskuse all on sõnad väänelnud-piinelnud ja oma kuju (st tähendust) rohkemal või vähemal määral muutnud. Sõna ei ole enam see, mis ta oli varem.


Oletame, et ma ei ole juba pikemat aega söönud, ma ütlen: "Mul on nälg." Mis mulle vastatakse? "Aafrikas on nälg. Sul on lihtsalt kõht tühi." Mis see siis nüüd olgu? Kuidas mu kõht tühi on? Mul on igasugused asjad kõhus - magu, maks, pimesool jne. Sõnad tegid minuga jällegi nalja. Kumb kirjeldab olukorda paremini, kas sõnad "ma olen sinu peale kuri" või lihtsalt kuri pilk? Ei ole vist kahtlustki, et korralikult kuri silmavaade on kaalukam kui sõnad, mis oma juttu räägivad. Sõnad ei saanud kummalgi korral mõtte väljendamisega hakkama ja mängivad meile vingerpussi.


Milleks meile siis neid kavalaid asjandusi üldse vaja läheb? Me oleme neist sõltuvaks muutunud, me ei saa ilma nendeta enam elada. Inimestel on tungiv vajadus lugeda, kuulda, kirjutada ja rääkida iga päev tuhandeid sõnu. Nad on meid ära hellitanud, meil on nende mitmepalgelisust vaja. Küll on lihtne valetada! Pole just kerge näiteks suitsukonile armunud pilgul otsa vaadata, ilma ennast tobedalt tundmata. Kirjutada pole pooltki nii raske: "Suitsukoni, ma armastan sind!" Üpriski mõttetu, kas pole'? Ent sõnad lubasid mul seda teha.


Elutarkus ütleb: "Ei tohi usaldada seda, kes sind kordki on petnud." Sõnad petavad meid iga päev ja mitu korda. Nad on valelikud ja kavalad ning seetõttu nende kaal aina väheneb. Inimesed kasutavad seda enda huvides aga osavasti ära ja see tingib sõnade veel mitmepalgelisemaks muutumise.


Sõnad ründavad meid igal pool, sõnad on meie üle võimust võtnud. Sõnad on nagu narkootikum, mida me kirume, ent millest lahti ei saa.


Sõnad on saanud meie valitsejateks.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga on olemas ka hulk ütlemata jäänud ja jäävaid sõnu, millel on märksa enam kaalu kui öeldutel.

Morgie ütles ...

sõnadest on ka kasu. Olete te mõnikord mõelnud, miks harripotteris nõidumist just sõnadega õpitakse? kuigi noorvõlurite esmased võimed avalduvad ilma igasuguste vorminguteta ja ilma võlukepi abita...