Loen siin blogisid ja üle ühe kurdetakse, et jõulutunnet pole ollagi. Mida imet? Mis loom see jõulutunne siis peaks olema, et teda kohe näha ja käega katsuda saab?
Üks vana mõistujutt.
Elas kord naine. Täiesti tavaline naine. Aga kord aastas oli ta kurb - kõik rääkisid mingist imelikust jõulust, et siis pidi igasuguseid ilusaid asju juhtuma ja mingi imeline tunne sees olema. Tema sellest aru ei saanud. Tema jaoks oli see üks tüütu päev aastas - too metsast mingi puuroots tuppa, topi kulda ja karda täis, okkaid tuleb pärast jaanipäevani koristada. Keeda ja küpseta, pärast eriti süüa ei tahagi, aga nõusid on pesta terve armee jagu. Lastele otsi poodidest kinke, pooled lendavad kohe nurka, pooled lagunevad mõne aja pärast. Igast võimalikust kanalist lastakse mingit tilu-lilu muusikat, kõrvad ja pea valutavad nädal aega jutti.
Nii ta siis ohkis ja ähkis.
Aeg läks. Lapsed kasvasid suureks, läksid oma elu elama, naine jäi vanaks ja üksikuks.
Aasta lõpp hakkas taas lähenema. Ühel unetul ööl ohkas naine: "Antaks mullegi kogeda seda imelist jõulutunnet, millest kõik räägivad!" Ja siis kuulis ta häält ütlevat: "Ma tulen homme sinu juurde, kui sa valmis oled."
Naine rõõmustas. Hommikul hakkas ta kohe ettevalmistusi tegema - koristas ja kraamis hoolega, vahepeal jooksis poodi, tuli sealt kottide raskuse all lookas, keetis ja küpsetas.
Äkki kostis koputus aknale. Akna taga istus tihane, vaatas ootavalt - kas tallegi mõni pekiraasuke antakse? "Ah, mine minema, mul pole sulle midagi anda, ma pean jõulusid ette valmistama!" vehkis naine käega. Tihane keeras solvunult pea viltu ning lendas vurrrdi! minema.
Naine sekeldas edasi. Siis koputati uksele. Ukse taga oli naabritüdruk, kelk järel lohisemas. "Tädi, palun tule kelguta natuke minuga. Üksi on nii igav." - "Ah, ei ma täna saa tulla, mul tulevad jõulud ju ja kõik on alles pooleli!" Tüdruk läks kurvalt ära.
Lõpuks sai naine kõigega valmis, istus ja jäi jõulusid ootama. Kedagi ei tulnud. Väljas läks juba täiesti pimedaks. Siis liipas mööda teed lähemale vana mees. "Ole hea, anna mulle veidi raha, külm on ja tahaks endale midagi sooja juua osta!" palus ta. "Ah kõrtsi jaoks sulle raha vaja! Ei saa sa midagi, mul pole endalgi, kõik läks jõulude peale ära!" kurjustas naine vastu. Vanamees liipas ohates minema.
Õhtu kulus, naine istus ikka üksi ja ootas. Lõpuks ohkas ta südamest: "Ei tulnud mulle mingit jõulutunnet seekordki!" ja kavatses magama minna. Siis kuulis ta jälle häält: "Tulin ju, kolm korda isegi. Aga sina ei võtnud mind vastu..."
2 kommentaari:
Täiesti, absoluutselt, vastuvaidlematult, lõplikult tõsi.
Mul on nüüd päris piinlik enda pärast.
Ükskord aastas, kus unustada kõik oma nutujorud ja mõelda ilusaid mõtteid.
Aga vat, ei oska kasutada seda aega.
Häbi, häbi.
Hakkan kohe korrektiividega peale.
Imeilusaid pühi!
(Ja see on tõesti täiesti siiralt soovitud, mitte eneseparanduse mõttes! :)
:)
Ma olen ise ka lugenud viimasel aja foorumitest ja kuulnud oma sõprade käest kuidas neil pole mingeid jõule sel aastal. Kellel pole piisavalt raha, et erilist jõulurooga osta, kellele ei kingi mees rahapuuduses midagi ja ilma lumeta ei saa ju üldse mingeid jõule ollagi olemas.
Tegelt tunnistan ausalt, et mina jõule ei peakski kui mul lapsi ei oleks. Aga kuna ma juba pean seda tegema siis teen ma seda nii, et see on maailma parim püha. Oleme koos perega ja mängime ja laulame. Teeme koos süüa ka :)
(Kui ainult naabrid oma ehitamise ära lõpetaks ;))
Postita kommentaar