Pilt õhtuses bussis:Buss on parasjagu nii täis, et vabu istekohti pole, seisma mahub lahedalt. Juhikabiini taga kolm istet reas piki bussi. Ühel istub koolitüdruk, õpib. Kaks kõrvutiolevat istet on hõivanud kaks tšikki, kes häälekalt viimast pidu kommenteerivad. Siseneb ema paariaastase lapsega. Laps on silmnähtavalt väsinud. Õpilane süveneb veel enam raamatusse. Tšikid vaatavad üleoleva pilguga ja jätkavad juttu. Ema võtab ühe käega lapse sülle, teisega üritab kuskilt kinni hoida.
Järgmises peatuses siseneb vanem mees karguga. Tšikid "ei näe" teda. Mees toetub kuidagiviisi istme vastu, teise käega hoiab karku. Ema kohendab last süles, seisab edasi. Laps üritab virisema hakata, ema rahustab teda.
Nüüd hakkab usin õpilane oma asju kokku pakkima, tõuseb, et väljuda. Ema lapsega saavad istuda. Tšikid jätkavad lobisemist. Mees karguga liigub tahapoole, seal on veidi mugavam seista.
Tšikkidest üle vahekäigu istuvad kaks vanemat daami, põrnitsevad tšikke morni näoga, aga midagi ei ütle. Tšikid lõkerdavad ohjeldamatult.
Midagi on valesti. Aga mis?
9 kommentaari:
kaks vanemat daami, kellele on õpetatud, et endast füüsiliselt nõrgemale tuleb istet pakkuda ja kel endal karke polnud, oleks võinud karguga onule istet pakkuda :)
PS! Mulle kohe meeldivad ebatüüpilised lahendused.
heaoluühiskonnas Rootsis, kus jalakäijad üle tee lastakse ja muidu ka pealtnäha ninnu-nännu on, ei paku keegi bussis või mujal kellelegi istet.
võib-olla kuskil külas harva.
A mulle meeldivad tüüpilised.
Tšikid liht pole eriti "pandavad" või siis vajalikul tasemel ja seepärast kulgevad pidude vahelistel aegadel endiselt bussiga, mitte bemmi tagaistmel, kuhu üks pandav tšikk vähemasti peost peoni jääb.
Mina ei paku ka bussis istet, kui just soovijal surm näost näha pole. Õudne, eksole, noor mees, pealtnäha täiesti terve, eksole ? :P
Õnneks ma näen piisavalt hirmus välja, et enamasti ei julge keegi midagi ütlema ka hakata. Veab neil.
See kirjatükk pani mind tõsiselt mõtlema elu põhiküsimuste peale ja tekitas muret selle osas, kuhu meie ühiskond on jõudnud ja kuhu ta on liikumas. Autor on väga täpselt ja asjakohaselt välja toonud meie elu kitsaskohad, millel tuligi tähelepanu juhtida. Osaliselt tunnen ka häbi oma eelneva elu suhtes ja olen muutunud nüüd paremaks inimeseks.
Valesti ei ole midagi. Lihtsalt palju igasuguseid järeldusi saab teha.
Tšikkide kohta öeldi juba kõik ära. Need on mingid pseudotšikid, sest õigeid tšikke sõidutatakse autoga.
See karguga vanamees ei ole ilmselt see karguga vanamees, keda mina paar kuud tagasi bussis kohtasin - Ivan Orav ise või tema äärmisel juhul tema vend. See härra uhkustas, et tegeles nooruspõlves poksiga... ja peksis oma karguga toolidel lösutavad noored töllid minema. Ja kui tuli välja, et poisid polegi tiblad, andis veel paar matsu. Ma tsiteerin: "Tibladest saan veel aru, inimesed nii ei käitu!"
Tegemist oli halva emaga, kes asetas oma uhkuse(või ma eitea mille) lapse heaolust kõrgemale. Tegelikult ei oleks pidanud isegi paluma, vaid lihtsalt teatama: "Ma soovin lapsega istuda!" ja suure tõenäosusega oleks koht vabastatud.
Kui keegi viitsib bussis loksudes õppida, siis järelikult on tal seda väga vaja - ärge teda segage!
Bussis oli vähemalt kaks väga haruldast "vanemat daami", kes suutsid oma arvamust endale jätta. Väga imelik lugu, sest kui ma oma raskest põlveopist taastusin ja polikliinikust protseduuridelt koju sõitsin, pidin paari kuu jooksul vähemalt 20 korda sellistele "vanematele daamidele" seletama, miks ma neile või kellelegi teisele istet ei paku.
Lisaks oli bussis vähemalt üks blogija - see hirmutab mind kõige rohkem. Igasugune privaatsus on kadunud ja värki...
Blogija muideks istus paar kohta eemal, kah laps ja toidukott süles...
Mina olen ka magav laps käes bussis püsti sõitnud. Ma ei tea, kas ma olen halb ema, aga mina ei hakanud ka kellegagi oma koha, mis on ju lausa teatud kohtade juurde joonistatud, jagelema. Tundsin sel hetkel, et esiteks, kui olen oma lapse ise sünnitanud, saan ise hakkama ka, tänapäeval aidatakse üldiselt harva nagunii. Teiseks, kellegi teise lapsevanema tegemata tööd ehk viisakuse õpetamist, ei hakka mina seal bussis püsti laps süles seistes ka tegema. Paha tunne nagunii, ei riski vabatahtlikult vastusevõimalustega: mis said sest lapsest, kui ise hakkama ei saa ja mis sa rott siia bussi üleüldse ronid jne. See pole mingi uudis, väikelapsega ema on kõigist madalam olend by default. Pensionärid peavad vahel püsti seisma, aga saavad riigilt vähemalt neljakohalist "palka".
soomes ka pakutakse aruharva istet. aga me keskmised inimesed võime olla isegi palju väsinumad, kui 60+ inimene, kes terve päeva kodus on istunud. pealegi, bussis inimesed nägid, et keegi vajab istet, kuid mitte keegi ei ÖELNUD VÕI TEINUD midagi. nüüd süüdistatakse kasvatamatuid tsikke selles, näidatakse näpuga. kogu bussitäiel inimestel ei ole hääl korraga ära.
Postita kommentaar